Kui sinu sõbral on HIV

 (13)
Kui sinu sõbral on HIV
Scanpix

COSMOPOLITAN: Mida teeksid, kui sinu parim sõber ütleks, et tal on haigus, millest ei parane? Või arvad, et sinu sõpruskonnas selliseid haigusi ei liigu? Laura pihtimus kummutab lõplikult minuga-seda-ju-ei-juhtu müüdi.

Mark ja mina saime tuttavaks kümme aastat tagasi gümnaasiumi ajal. Ta oli asjalik Soome poiss, õppis edukalt, käis ülikoolis ning omab siiani mainekat töökohta Helsingis ja Stockholmis. Meie suhe sõprusest kaugemale ei arenenud, kuid tänu tööalasele tihedale kokkupuutele on meist aastatega head sõbrad saanud. Poolteist aastat tagasi usaldas ta mulle oma saladuse — tal diagnoositi HIV. Tema sõnul nakatus ta ilmselt Londonis, kus ta ülikooli ajal välistudengina õppis. Tavaliselt hoolas noormees unustas kire ajel kondoomi. “Tüdruk tundus korralik, see oli mingisugune korteripidu ja ma pole pärast seda teda enam kordagi näinud.” Umbes nii meenutab Mark saatuslikku õhtut.

Koorem sõbralt
Kuidas siis ikkagi käituda, kui parim sõber laupäevahommikul sinu köögis oma uudisega lagedale tuleb? Mulle meenub, et tol korral tundus tema ootamatu Tallinna tulek veidi kahtlane, kuid halbu uudiseid ma küll ei oodanud. Minu esimene reaktsioon oli, et see pole võimalik ja et küll teil seal Soomes on halb huumor.
Täiskasvanud inimesena tean väga hästi, et see haigus niisama õhust külge ei hakka, kuid olukord oli sellest hoolimata ebamugav. Mõtlesin isegi läbi kõik meie omavahelised intiimsemad kontaktid… Kuigi meie vahel polnud asi kunagi seksini jõudnud, tekkis mul tunne, et peaksin ka ennast testima.

Peast jooksid läbi stampmõtted, et see pole võimalik ja see haigus levib ju süstivate narkomaanide ja prostituutide hulgas. Muidugi eksisin. HIV ei küsi sinu perekondlikku staatust, usku, nahavärvi ega haridustaset. HIV-i võid nakatuda lihtsalt tänu uljusele.
Mark mõistis minu reaktsiooni ja seda, et vajasin olukorraga kohanemiseks aega. Peagi selgus, et olin ainus, kellele ta sellest rääkinud oli. Tundsin end veidi meelitatuna — sõber usaldas mulle midagi nii olulist. Samas kandsin nüüd ise lisakoormat.

Loe aprillis Cosmost:
* Kelly Osbourne´i ilus elu uues kehas
• Kevade trendigiid
• Ärata juuksed talveunest
• Meigitrendid otse catwalkilt
• Mida mõtleb vallaline mees?
• Kuidas käituda ohuolukorras?
• Pepu rannavormi

Ära mõista hukka
Mark oli haigusest teada saanud läbi juhuse — sõpradega mindi testi tegema “naljaviluks”. Hiljem helistati talle tagasi ja räägiti olukorrast. Muidugi ei uskunud algul ka tema, mida hääl telefonis ütles. Need asjad juhtuvad ju ainult filmides, eks?! Järgnesid käigud psühholoogide juurde, vereproovid, läbivaatused ja põhjalik tervisekontroll… Ta oli nakatunud. Kohe oli vaja loobuda alkoholist ja suitsetamisest, kõigest, mis organismi nõrgestab. Ja kuidagi pidi selgitama pikaajalisele tüdruksõbrale, et ka tema peab testima minema…
Kogu selle kaose keskel vajab haigestunud inimene sõpra, kes pakub toetust, lähedust ja tunnet, et teda ei mõisteta hukka. Õnneks jätkus minul julgust seda mitte teha, kuid kahjuks ei suutnud paljud sõbrad ja girlfriend ta kõrvale jääda. Tüdruk lahkus samal päeval, mil Mark talle uudise edastas.

Margi vanemad proovivad teda igati aidata, käivad kord nädalas psühholoogilisel nõustamisel kaasas ning süstivad, kõlab küll pisut irooniliselt, noormehesse elujõudu. Mark on tänu oma heade sõprade toetusele tänaseks Stockholmi Kunstiülikooli õppejõud ning tema juhendamisel õpib graafikat ja graafilist disaini 14 tudengit. Ma ei tea, kas see on tänu minu, tema vanemate ja teiste toele või siis temas endas peidus olevale elujanule, kuid mulle näib, et ta on rõõmsam kui enamik hea tervise juures olevaid inimesi. Ta ei kurda oma kehva elu, halva ilma või depressiooni üle, mis on paljude inimeste seas nii tavaline.

“Appi, mul on surmahirm!”
Margi sõnul peab paika teooria, et halba ei tohi endasse jätta. Ükskõik kui riskantne või ebamugav tundub lähedastele “uudise” teavitamine, on alati parem oma muret jagada. Üksi haigusest mõelda ja seda sisimas läbi elada on lausa katastroof.
Mäletan selgelt tema ühte südaöist kõnet, kui ta põdes grippi: “Ma suren vist ära, sest mu organism on nii-nii nõrk. Mul on surmahirm.” Muidugi olid need sõnad ahastamapanevad, kuid ma rääkisin temaga toonil, nagu ta oleks sõber, kel pole haigust, millest ei paraneta. Positiivsel mõtlemisel on omad plussid ja neljatunnisel telefonikõnel samuti. Sel korral ta paranes viirusest tulenenud raskest kopsupõletikust, täna me siiski sellest ööst ei räägi.

Oma kokkupuutehirmust HIV-positiivse inimesega sain ma üle, mõeldes, et kui mina pidin tema haigusest teada saades minestama, siis mida tundis tema, kui talle seda teatati? Mark on hiljem rääkinud, et alguses pidas ta seda arusaamatuseks. Kordusanalüüsi tulemust kuuldes arvas ta aga, et sureb järgmisel päeval… Nüüdseks on päevast saanud kaks aastat ja ilmselt saab õige ravi ja eluviiside korral kahest aastast kakskümmend või isegi rohkem. Kui su sõprade hulgas on HIV-positiivseid või raskesti haigeid, pööra tähelepanu ka haige tujudele. Tusatujud tabavad meid kõiki ja sõpra vajame samuti kõik. Seega jalutuskäik kevadisel metsateel, reedeõhtune peotuur või öine piknik suvisel mererannal oma kallite seltsis on see, mida HIV-positiivne kaaslane tegelikult vajab.

Maanda riske
HIV-positiivne inimene pole pidalitõbine, kelle ühest silmavaatest või näpupuudutusest sa kohe sured. Kuigi jah, tean omast käest, et esimene mõte võib olla just selline. HIV on raskekujuline immuunpuudulikkus, samas on see viirushaigus nagu iga teine. On oluline teada, et ka sinu elus võib tekkida juhus, et nakatud, ning mida varem seda endale teadvustad, seda parem. See on haigus, mis kandub edasi sugulisel teel või kokkupuutel verega, seega ükskõik kui korduv ja tüütu see jutt ka ei tundu: kasuta juhusuhte puhul kondoomi. Vaid nii võid nakatumist vältida.