Kui arst saadab patsiendi koju, siis arvab ta tavaliselt, et kõik, mis ta ütles, eeldas, teha käskis või retseptile kirjutas, ka sellisel viisil ellu rakendatakse. Kuid muidugi on tuhat viisi, kuidas ka kõige perfektsem raviplaan vastu taevast lasta.

Et seda ei juhtuks, soovitab dr Patterson pereliikmetel meeles pidada järgmist:

1. Uurige haiguse olemust! Suurimad vead tehakse väheste teadmiste tõttu. Räägi arstiga, mida sina saad teha, et lähedane oma tervise parimal võimalikul moel taastaks. Rääkige ka lähedasega, niipalju kui ta end avama nõus on, et mõista, kui palju ta oma haigusest teab. Teie südamehaige lähedane ei pruugi tahta teid koormata oma probleemidega. Arvatakse ju sageli, et kui probleemist ei räägi, siis pole teda nagu olemas. Kuid see pole lahendus ei abivajajale ega abistada tahtjale.

2. Hoidke silma peal ravimite võtmisel ja ärge laske maha magada arstivisiiti või taastusravi võimalust. Elumuutused ja ravimite võtmise vajadus võib mõjuda rusuvalt – seepärast on lähedaste abi vajalik. Kui palju ja millal peab millist ravimit võtma, miks seda vaja on, mis ta teeb ja millele mõjub, millised võivad olla koostoimed teiste ravimitega ja kõrvaltoimed, mida nendega peale hakata – kõik sellegi peaks endale selgeks tegema.

3. Aidake lähedasel vajalikke muudatusi ette võtta. Liikumissoovitused ja toitumisharjumuste muutus käib peaaegu alati südameprobleemidega kaasas. Kui lähedased aitavad muudatusi teoks teha ja tervislike valikutega ise kaasa tulevad, siis on edu palju kergem tulema!Vajalikud jalutuskäigud saavad harjumuseks 76% tõenäolisemalt, kui käiakse koos kaaslasega.

4. Jälgi emotsioone! Pole sugugi tavatu, et südamehaige langeb depressiooni või hakkab oma haigust eitama. Kui sa näed isiksuse muutusi, siis proovi alguses lähedasega sellest rahulikult rääkida. Kui asi muret teeb, siis räägi kardioloogi või perearstiga.

5. Hoia oma lähedane aktiivsena ja ära lase tal elust n-ö välja kukkuda. Kuigi füüsiline aktiivsus ei tohi enamikul südamehaigetel olla liiga suur, peab inimene võimalikult kiiresti oma jõukohaste igapäevaste asjatoimetuste juurde tagasi pöörduma. Ka hobisid ja sõpru ei tasu unustada, kui need just topsi- ja piibu-”sõbrad” pole.

Üht-teist peab abistaja ise ka enese jaoks tegema. Kuna südamehaigustel võib olla ka oma geneetiline komponent (mis tavaliselt siiski kuigi suurt osa ei moodusta), siis võiks veresugulased lasta ka endale tervisekontrolli teha. Ka abistaja emotsioonid tahavad väljarääkimist ja väljaelamist. Ennast unustada ei saa – “katkisest” abistajast pole suurt asja. Aita end ise, siis jaksad ka teisi aidata!