Välispidiselt toimub kandidoosi nakatumine kandidoosihaigete või Candida pärmseeni kandvate inimeste, samuti saastunud puu- ja aedviljaga kokku puutudes. Nakatuda võib ka maniküüri tegemisel, kui tingimused selleks on ebasanitaarsed.

Kõige sagedamini lööb see haigus välja sõrmede ja varvaste (eriti kolmanda ja neljanda sõrme ja/või varba) vahedes. Kandidoosi puhul märkame punetust, villikesi, hiljem naha marrastust, pindmisi haavandeid ja naha pehmumist. Haigus võib esineda ka sõrmedel, näiteks sõrmuste all, kus sinna jääv niiskus loob pärmseente elutegevuseks sobiva keskkonna. Samal põhjusel võib kandidoos levida ka kõhunaha voltide, rindade ja kaenla all.

Haigusest kahjustatud nahk sügeleb, kratsimisel aga vigastatakse nahka, mis omakorda soodustab kandidoosi kulgu.

Haigusprotsess võib haarata ka küüsi. Need muutuvad matiks, pruunilaiguliseks või krobeliseks.

Mõnikord leitakse kandidoosi ka suukoopas, neelus ja söögitorus. Selle tunnuseks on valge katt punetaval põletikulisel limaskestal.

Lisaks sellele võib haigus haarata ka päraku ja tupe limaskesta. Tupes esinev normaalne voolus koosneb tupe sekreedist, piimhappebakteritest ja emakakaela sekreedist. Haigusliku vooluse enam levinud põhjustajaks on pärmseened. Tupeseeninfektsiooni korral on voolus suurenenud või vähenenud, normaalsest vedelam või paksem, kergelt hapuka lõhnaga. Haiget häirib sügelemine ja limaskesta ärritusnähud.

Haigus kogu organismis

Tupeseene esinemissagedus on viimaste aastakümnete jooksul suurenenud peaaegu kaks korda. Seda seostatakse asjaoluga, et järjest sagedamini kasutatakse haiguste raviks antibiootikume, mis omakorda loovad tupes pärmseente paljunemiseks soodsa pinnase.

Kandidoosne tupepõletik esineb sagedamini noortel naistel. Hiljem haigusrisk väheneb, kuid uus tõus tekib kliimaksieas naistel, kellele on määratud hormoonasendusravi.

Naise organismi vastupanu pärmseennakkusele vähendavad suhkurtõbi, alkoholi liigtarvitamine, narkootikumide kasutamine, suitsetamine, alatoitlus, stress, külmetumine, mõningate rasedusvastaste pillide kasutamine jne.

Kuigi pärmseennakkust peetakse suguliselt mitte edasi antavaks, on soovitatav vahekorra ajal kasutada kondoomi, sest pärmseene edasikandumine suguühtel on siiski võimalik.

Harvadel juhtudel võib tekkida ka süsteemne, kogu organismiga seotud kandidoos. Sellele on iseloomulik seene levik vere kaudu elunditesse, isegi kuni sepsise (veremürgituse) tekkimiseni. Organismis võivad tekkida piirkondlikud mädapõletikud, on esinenud ka sellest põhjustatud bronhiiti, kopsupõletikku, mädast ajukelmepõletikku, mao ja soolte kandidoosi. See võib ilmneda koguni haavandilise gastriidi või soolepõletikuna.

Pärmseente tõvestav toime suureneb tunduvalt ka inimestel, kelle immuunsüsteem on nõrgenenud, näiteks aidsihaigetel. Immuunsüsteemi raske kahjustuse korral võib ohtlikuks haigusetekitajaks muutunud pärmseen laialdaselt levida, kahjustades kogu organismi.

Mõnikord võib pärmseen muutuda allergeeniks, põhjustades allergilist nahapõletikku, ekseeme, konjunktiviiti, bronhiaalastmat. Kandidoosi haigestumine soodustab ka organismi tundlikumaks muutumist teiste allergeenide suhtes.

Kandidoos võib mõningatel juhtudel olla kutsehaigus. Ohustatud töötajad on mikrobioloogid, kes puutuvad pärmseentega kokku töö juures, samuti toiduainete ja konservide valmistajad. Haigestumist soodustavad naha pisivigastused.

Profülaktika ja ravi

Haiguse profülaktikaks tuleb jälgida isikliku hügieeni reegleid. Vältige nahavigastusi, kaitstes näiteks käsi kaitsekinnastega. Puhastage ja desinfitseerige regulaarselt sauna- ja duširuume, pesu ja maniküüritarbeid.

Üpris tõhus vahend pärmseente hävitamiseks ja haiguse profülaktikaks on vahend nimega Chemi-pharm Des New. Seda toodet kasutatakse nii niiskete ruumide kui esemete desinfitseerimiseks, mis kannatavad niisket pesu.

Raviks pintseldatakse nahka Kastellaani või kaaliumpermanganaadi lahusega. Häid ravitulemusi saadakse Mycosoloni salvi või Nizorali (ketokonasool) kreemiga.

Küünte kandidoosi puhul lakitakse küüsi üks kord nädalas loceryl’i sisaldava lakiga. Raskematel juhtudel määrab arst suu kaudu Diflucani (flukonasooli), nüstatiini, natamütsiini või mõnda muud antibiootikumi.

Tupe pärmseentest põhjustatud põletiku puhul kasutatakse oksükonasooli või klotrimasooli.

Pärmseentest põhjustatud allergia korral tarvitatakse histamiinivastaseid aineid, näiteks Loratadini (Clarityn).