Kui sageli me aga mõtleme tagajärgedele, mis annavad endast märku pärast puhkuserõõme? Ilmselt mitte eriti. Igal medalil on aga teatavasti kaks poolt. Seega peaks meie eesmärgiks olema — nautinud puhkuse kõiki plusse — neutraliseerida selle miinused.

Kannatajaks on maks

Autoriteetsed meditsiinilised uuringud on näidanud, et puhkuseperioodil on kõige raskem toime tulla maksal. Ja seda isegi siis, kui arvad, et oled oma puhkuse edukalt veetnud.

Asi on selles, et esmapilgul harjumuspärased ja kahjutud asjad võivad ajas kontsentreerudes organismile tõsist kahju tekitada.

  • Ekstreemdieetide tagajärjed. Puhkuse lähenedes tahaks ju nii väga sale ja prink välja näha, eriti rannas. Unistust aitab teoks teha loomulikult dieet. Mida ekstreemsem see on ja mida rohkem kilosid tõotab kaotada, seda parem. Tegelikult võivad sellised ettevõtmised anda tuntava löögi organismile: järsu kaalukaotuse puhul varem kogutud rasv hakkab aktiivselt lagunema ning satub verre ja maksa. Maksarakud ei suuda toime tulla sellise rasvahulgaga ning hakkavad seda koguma. Kui taoline dieet kestab kaua, saab maksa töö tõsiselt häiritud.

  • Gastronoomilised liialdused. Kui enne puhkust oli dieet, siis puhkuse algusega muutub kogu situatsioon täiesti vastupidiseks. Kuna maitsev toit on samuti osa puhkuse naudingutest, siis on täiesti loogiline seda naudingut endale ka lubada. Süsteemi „kõik on lubatud” kummardajad degusteerivad kõike järgemööda. Korraldatakse piknikuid, kus kohustuslikuks osaks on kaugeltki mitte taised šašlõkid ning valmiskastmed, mis sisaldavad värvaineid ja konservante. Liialt rasvase toidu puhul tekib soolestikus hulgaliselt küllastatud rasvhappeid, mis ladestuvad jällegi maksas. See rikub tõsiselt ainevahetusprotsesse ning annab taas löögi maksale. Protsess süveneb ajavöötmete muutustega ja magamatusega.

  • Alkohol. Kui puhkusel puudub vajadus iga päev rooli taha istuda, võib ju ometi endale veidi rohkem lubada…Selle seisukoha pooldajad ei soovi piirata tarbitava alkoholi kogust. Samas unustavad nad, et maks töötab nagu filter, suurtes kogustes alkoholi võib aga seda tõsiselt kahjustada. Peamiseks probleemiks kujunebki küsimus: „Kui palju?”. Vähesed teavad, et ohutu alkoholikogus täiskasvanud mehele ei ole suurem kui 24 g etanooli ööpäevas: see on 60 ml viina või 200 ml veini või 500 ml õlut. Naiste jaoks on annus poole väiksem — kõigest 12 g. Puhkuse ajal aga ei peeta nendest reeglitest üldse mitte kinni. Sel moel annab alkohol omakorda olulise löögi maksale, mis viib maksarakkude hävimiseni.

  • Ümbritsev keskkond. Kahjuks kasvab just soojal maal ja ka koduse suvepuhkuse ajal organismi kahjustavate negatiivsete faktorite hulk. Sinna kuuluvad mitmesugused putukatõrjevahendid, ilma milleta ei saa kuidagi hakkama. Need kaitsevad küll hästi moskiitode ja sääskede eest, kuid neis sisalduvad mürkained imenduvad meie organismi. Läbi naha satuvad need verre, seejärel aga maksa. Pealegi võib paljudes kohtades esineda suuri ökoloogilisi probleeme. Põlevad turbaväljad, kuumuse käes hõõguvad prügimäed ning kõik see reostab õhku. Lisaks sööme saastatud veekogudest püütud kalu, joome ohtlikke dioksiine ja raskeid metalle sisaldavat vett. Ostame köögivilju, seeni ja marju, mis on korjatud teadmata kust. Selle kõige tulemusel satub suur hulk toksiine meie organismi. Edasine protsess on aga järgmine: maks, üritades puhastada organismi mürkidest, kannatab ise — ta rakud hävivad. Ometi mõtleme sellele haruharva, sest oleme veendunud, et kui maks ei valuta, siis on ta terve.

Tervistumise viisid

Maksa aitavad kaitsta asendamatud fosfolipiidid. Need kasulikud küllastamata rasvhapped on rakumembraanide peamised struktuurelemendid. Just nemad tagavad normaalse ainevahetuse. Fosfolipiidid on meile ka eluliselt vajalikud võitluses igasuguse infektsiooniga, aga ka selleks, et teha kahjutuks igat sorti toksiine, mis satuvad väljastpoolt meie organismi. Fosfolipiidid tungivad kahjustatud rakkudesse neid „remontima”, seejuures aga hävivad ise. Kuna meie organism ise neid ei tooda — suvel aga toimub nende hävimine oluliselt kiiremini -, siis on meie põhiülesandeks taastada nende varud. Seda saab teha kahel moel. Kas süüa naturaalseid tooteid, mis neid sisaldavad või tarvitada kunstlikult sünteesitud vahendeid.

Fosfolipiide leidub punases palmiõlis ning külmpressi oliiviõlis — Extra Virgin. Kusjuures, mida värskem õli, seda parem. Maitsesta nendega ohtralt oma salateid.

Fosfolipiide sisaldavad rikkalikult ka kaunviljad — oad ja herned. Neidki võib lisada salatitesse, nii nagu ka kreeka pähkleid ja seemneid, kuigi need on üpris kaloririkkad. Lisaks sisaldavad fosfolipiide veel ka munad, maks ja liha. Tõsi küll, siin peab olema üpris ettevaatlik, kuna needsamad ained sisaldavad palju kolesterooli, mis võib saada probleemiks veresoontele.

Lisaks naturaalsetele vahenditele on olemas ka kunstlikud maksa struktuure ja funktsioone taastavad ravivahendid — hepatoprotektorid.

Päikesepõletused

Maksa järel on järgmine suur kahjukannataja nahk. Vaatamata arstide hoiatustele on päevitus puhkuse üks peamisi kohustuslikke osasid. See pruun nahk, mis on kõikide puhkajate unistus, pole midagi muud kui organismi reaktsioon, mis püüab vastu seista nahale mõjuvate A-tüüpi ultraviolettkiirte toimele. Toimub pikk reaktsioonide ahel, mida inimsilm ei märka: nahakiud saavad vigastatud, punetavad piirkonnad viitavad aga sellele, et kiirgus kiirendab naha pealispinna hävimist. Selle tulemusel väheneb naha elastsus, see aga põhjustab liigse kuivuse ning nahk vananeb kiiremini.

Kuna need probleemid on pigem kosmeetilised ning esteetilised ja neid saab lahendada enamasti nahka niisutades ja puhastades, siis ultraviolettkiirguse B-tüübi tekitatud kahju on palju tõsisem. Need kiired tungivad sügavale nahka, kutsudes esile ohtlikke mutatsioone, mis võivad lõppeda juba vähiga.

Tuleks kiiresti pöörduda arsti poole, kui märkad järgmisi sümptomeid.

  1. Naha katmata pinnal olev sünnimärk on oma välimust muutnud — on suurenenud, kuju või värvi muutnud, sügeleb, veritseb.

  2. Päikesest vigastatud nahk omandab sellised tundemärgid, mis on omased eakatele inimestele: muutub õhukeseks ja kortsuliseks, naha värv on mullakarva kollakas ning sellele ilmuvad pruunid pigmendilaigud.

  3. Kaelale on ilmunud kollakat värvi paksendid (see on derma pindmises kihis ladestunud elastiin).

  4. Pärast päevitamist tekib nahale kareda, sarvestunud, ebaühtlaste äärtega ala (vahel valulik), diameetriga veidi vähem kui 1 cm. Põhjuseks on naharakkude — keratinotsüütide — kahjustus, mida peetakse juba vähieelseks seisundiks.

Kui te nüüd pöördute arsti poole, siis saab kaasaegsete preparaatide ja ravimeetoditega haiguse täiesti välja ravida, ilma et see areneks kriitilise staadiumini.

Allikas: SamaJa, september, 2011