Kummaline haigus epilepsia
Tegelikult on vale öelda selle haiguse kohta „kerge”. Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogi Kersti Brems-Neuhausi sõnul on epilepsiahaigete suremus 2–3 korda suurem kui elanikkonnas üldiselt. Kolmandikul epilepsiaga haigetest on surma põhjus otseselt seotud epilepsiaga. Võib tekkida äkksurm, seda eriti kontrollimatute generaliseerunud hoogudega haigetel.
Epilepsia on närvisüsteemi krooniline haigus, mille tunnuseks on ilma provotseeriva tegurita ning korduvalt esinevad haigushood. Eestis on hinnanguliselt 7000–9000 aktiivse epilepsiaga inimest, seega 0,7 % elanikkonnast põeb seda haigust. Viiel protsendil elanikest, st keskmiselt ühel inimesel 20st esineb mingil eluperioodil üks või kaks epileptilist hoogu.
„Epilepsiasse haigestumus on suurim lapse- ja vanurieas. Kuni 18-aastaste seas on aastas 45 uut juhtu 100 000 kohta, täiskasvanute hulgas on haigestumus 38,5 juhtu 100 000 inimese kohta aastas. Pärast 60. eluaastat hakkab haigestumine epilepsiasse järsult suurenema, selle põhjused pole lõplikult selged. Vanemaealistel on pärast esimest hoogu teise hoo tekkimise risk kaks korda suurem kui noorematel ja hood põhjustavad rohkem vigastusi. Vanemas eas tuleb hoolikalt jälgida epilepsiaravimite kõrval- ja koostoimeid teiste ravimitega,” ütleb dr Brems-Neuhaus.
Eesti Epilepsialiidu andmeil põhjustab epileptilisi hooge peaajus asuv epileptiline kolle, mis saadab aeg-ajalt valesid erutussignaale ja katkestab lühikeseks ajaks aju normaalse tegevuse. Epileptilise kolde tekkimise võivad põhjustada raseduse või sünnituse ajal tekkinud ajukahjustused, kaasasündinud ainevahetushaigused, peatraumad, ajukasvajad, mürgitused jm. Umbes poolel juhtudest ei suudeta epilepsia põhjust ka kõige põhjalikuma uurimisega kindlaks teha.
Dr Brems-Neuhausi sõnul jagunevad epilepsiad tekketegurite järgi kolme suurde rühma:
a) idiopaatilised epilepsiad — sageli on tekke aluseks pärilikud närvisüsteemi talitluse häired. Põhjuseks ei ole elu jooksul läbi tehtud ajukahjustus,
b) krüptogeensed epilepsiad — tekkepõhjus pole selge,
c) sümptomaatilised epilepsiad — seostuvad kesknärvisüsteemi kahjustuse või haigusega.
Haigus võib tekkida geneetiliste tegurite ja ajukahjustuse kombineerumisel. Igas eas on epilepsia põhjused isesugused: vastsündinutel peaaju hapnikuvaegus, verevalandus peaajju, peaaju arenguanomaaliad, infektsioonid, ainevahetusehäired; väikelapseeas peaajukoore väärareng, tserebraalparalüüs, infektsioonid; noorukieas võivad põhjuseks olla peaaju oimusagara keskosa skleroos, peaajukoore väärareng, traumad, ajukasvajad; täiskasvanutel traumad, ajukasvajad, peaaju veresoonte haigused, alkohol, narkootikumid; vanematel inimestel peaaju veresoonte haigused, ajukasvajad, traumad.
Peatrauma järel tekkiv epilepsia võib ilmneda väga erineva ajalise distantsiga, ütleb Brems-Neuhaus. Samal ajal võib aga epileptiline hoog olla esimene märk selleks, et mõelda võimalikule ajukahjustusele, näiteks trauma või ajukasvaja, ning lasta teha aju-uuringuid.
Epilepsialiidu andmeil on epileptilisi hooge kahte tüüpi.
Generaliseerunud hoo korral kaotab haige teadvuse, kukub maha, üle kogu keha tekivad kramplikud liigutused (tõmblused). Mõnikord võib haige hoo ajal keelt või põske hammustada, samuti võib tekkida tahtmatu urineerimine. Hoo ajal valu ei tunta.
Fokaalse hoo puhul haige tavaliselt ei kuku, tekivad tahtmatud liigutused jäseme(te)s või näos. Teadvuse säilimise puhul ei pruugi muud väljendust olla. Sellist hoogu haiged ise sageli tähele ei panegi, see võib märkamatuks jääda ka kaaslastele (eriti lapseeas).
Brems-Neuhaus ütleb, et hood võivad vallanduda ilma mingi konkreetse põhjuseta, ettearvamatult, igas olukorras, kuid üleväsimus, liiga lühike öine uni, silmade ülepingutus (pikaajaline töötamine arvutiga, pulseeriv valgus näiteks ööklubides) ja alkoholi tarbimine võivad olla soodustavaks teguriks. Kuna hoogude teket pole võimalik ennustada, siis pole epilepsia diagnoosiga inimestel lubatud töötada kõrgustes, liikuvate mehhanismidega, tule ja vee läheduses.
Epileptiline krambihoog võib vallanduda ka magades. Haige võib selle peale kas ärgata või ka mitte ning hommikul märgata hammustatud keelt või voodi märgamist. Et hoog võib vallanduda ettearvamatult, siis on epileptikutel oht saada rohkem traumasid: põletused kuuma toiduga, traumad saunas, uppumised, liiklusõnnetused.
Hoogude kestus on väga individuaalne. Hoog võib väljenduda hetkeliselt klaasistunud pilgus, kuid võib olla ka minuteid kestev, raske teadvusekaotuse ja kukkumisega ning kogu keha tõmblustega haarav episood, selgitab Brems-Neuhaus. Krambihood võivad kulgeda ka seeriatena ja kui nende vahel teadvus täielikult ei taastu, siis on tegemist epileptilise staatusega. Selline haige vajab võimalikult kiiret haiglasse toimetamist.
Hoogude sagedus on samuti väga erinev. On haigeid, kellel ei kordu pärast krambivastase ravi määramist hooge enam kunagi. Osal korduvad hood kord mõne aasta tagant. Kuid on ka haigeid, kellel on ravile halvasti alluv haiguse vorm, mille korral hood püsivad, hoolimata igati õigest raviskeemi järgimisest.
Epilepsialiidu kinnitusel pole epilepsia üldjuhul pärilik haigus, aga see vajab teatud perekondlikku eelsoodumust. Kui ühel vanemal on epilepsia, siis on lapsel epileptiliste hoogude tekkimise tõenäosus niivõrd väike, et seda ei pruugi tähele panna. Enamikus epileptiliste hoogude all kannatavate vanematega perekondades pole epileptiliste hoogudega lapsi. Suuremat tähelepanu nõuavad harvaesinevad olukorrad, kus mõlemal vanemal on idiopaatiline epilepsia.
Brems-Neuhaus ütleb, et epilepsia võib kesta eluaeg, eriti idiopaatiline vorm. Ravimid ei kõrvalda krampide tekkimise põhjust peaajus, vaid ennetavad krambi vallandumist. Eestis on tänapäeval saadaval peaaegu kõik kaasaegsed epilepsia ravimid. Ravi alustamisel arvestatakse iga konkreetse patsiendi puhul esinenud hoogude arvu, esinemise asjaolusid, provotseerivate tegurite olemasolu või puudumist, hoogude tüüpi ja raskust.
Kui arst on ravi määranud, siis tuleb patsiendil raviskeemi täpselt järgida ja perioodiliselt oma raviarsti juures käia. Epileptikud peaksid rangelt kinni pidama une-ärkveloleku rütmist ja igal ööl piisavalt magama. Alkoholist soovitab dr Brems-Neuhaus epileptikuil loobuda. Magamatus ja alkohol soodustavad hoogude teket.
Psühholoogilised pinged
Elu koos kroonilise haigusega ei ole kerge ei haigele ega tema lähedastele. On täiesti loomulik, et ka epilepsia diagnoosiga inimesed kogevad elu ja haiguse eri etappidel psühholoogilisi probleeme. Epilepsia puhul on stressoreid, mis suurendavad depressiooni esinemise võimalust, näiteks sobiva töökoha leidmine, probleemid auto juhtimise õigusega, vahel ka suhtlus teiste inimestega ja toimetulek nende negatiivsete hoiakutega.
Epilepsia puhul võib esineda ka mõtlemis-, mälu-, tähelepanu- ja keskendumisprobleeme. Kui nendele probleemidele ei pöörata piisavalt varakult tähelepanu, võib madalamaks jääda hariduse tase, seetõttu on ka töökohtade valik väiksem.
Kõige sagedasem psühholoogiline probleem on depressioon, seda esineb elu jooksul umbes veerandil kuni kahel kolmandikul epilepsia diagnoosiga inimestest. Depressioon võib olla nii psühholoogilise kui ka neurogeense päritoluga. Epilepsia diagnoosiga inimestel tekib see sageli organismis esinevate muutuste tõttu, mitte psühholoogilise reaktsioonina haigusele.
Pikka aega ravimata depressioon võib tekitada enesetapumõtteid. Epilepsialiidu andmeil näitavad uuringud, et epilepsia diagnoosi korral on enesetapurisk 4–5 korda suurem kui tavaliselt. Epileptiliste hoogude sagenemisega seoses võib inimestel tekkida ka muid psühholoogilisi muutusi, näiteks ärrituvust või ärevust.
Ohutus
Epileptilise hoo üks peamisi tunnuseid on võimetus ennast kontrollida tahtele allumatu liigutushäire või teadvuse kao tõttu. Õnnetuste vältimiseks on kasulik järgida mõningaid ohutusreegleid, need võiksid aga mõistlikkuse piiresse jääda. Ülemäärased piirangud takistavad igapäevast elu ja õõnestavad enesekindlust. Tuleb leida kompromiss ohutuse ja normaalse elu vahel, elada nii aktiivset elu kui vähegi võimalik.
Äkilise teadvusekaotuse ja kukkumisega seotud hoogudega haiged võiksid mõelda, kuidas on sisustatud nende kodu. Mööbel jm asjad võiksid olla paigutatud nii, et kukkudes oleks vigastusoht võimalikult väike. Kus vähegi võimalik, tuleks eelistada põlemiskindlaid materjale. Seda eriti juhtudel, kui epilepsiahaige suitsetab. Lahtine tuli on ohtlik. Kõik elektriseadmed on potentsiaalselt ohtlikud ja neid tuleb kasutada ülima ettevaatusega.
Veeprotseduurid väikestes kinnistes ruumides on samuti potentsiaalselt ohtlikud. Hoo korral on vigastamis- ja uppumisoht suur. Epilepsiahaige mingu vanni või duši alla, kui keegi on kodus. Ei vannitoa ega muid uksi pole soovitatav seestpoolt lukustada, need peaksid olema väljapoole lahtikäivad. Ujuma minnes peaks epileptikul alati kaasas olema keegi, kes valdab päästmisvõtteid, epileptik ujugu vaid madalas vees.
Kui peres on sagedaste epileptiliste hoogudega laps, pole mõistlik lubada teda järelevalveta mängima, eriti kohtadesse, kus on rohkesti ronimis- ja kukkumisvõimalusi. Lapsele lubatav mänguala peaks olema selgelt piiritletud ja ohutu. Eriti ohtlikud on sügavamad veesilmad ja basseinid.
ESMAABI EPILEPSIAHOO AJAL
Kui hoog on alanud, siis seda peatada pole võimalik. Hoog möödub iseenesest 1–5 minutiga.
Soovitused kaaslasele:
- püüdke ise jääda rahulikuks,
- vaadake kella, selgitage välja, kui kaua hoog on kestnud,
- jälgige, et haige ei vigastaks ennast. Pea alla võib panna midagi pehmet (riideeseme vms),
- ärge jätke haiget järelevalveta teadvuse taastumiseni,
- mitte midagi haigele suhu panna!
- pöörake haige külili ja pange ta kindlalt sellesse asendisse lebama. See hoiab lahti hingamisteed ja vähendab võimalust tõmmata sülge või okset hingetorusse,
- harva võib pärast hoogu esineda ka rahutus, oodake, kuni see möödub. Pärast hoogu on haige pisut uimane, võib-olla unine. Ärge segage teda, las ta lamab (magab) rahulikult,
- ärge püüdke hoo ajal takistada haige liigutusi ega äratada teda raputamise, kloppimise või nuuskpiiritusega. See on lihtsalt kasutu.
Kiirabi on vaja kutsuda, kui
