
Samas näeb Aira ka palju positiivset, mis ta oma lapsepõlvest kaasa on võtnud. „Mul on oskus keerulistes olukordades näha lihtsust — kui oskad lisaks eesti ja vene keelele viipekeele oskust, on sinu maailm rikkam — näiteks tajun inimeste emotsioone ilma, et nad peaksid seda väljendama. Olen kaasa saanud ka stressirohkete olukordadega hakkamasaamise oskuse, minu jaoks ei ole lahendamatuid probleeme. Tean, kui oluline on pere, kus ollakse teineteisele toeks. Samuti ka valikud elus — sotsiaaltöö, töökoht, suhtumine ellu. Lapsepõlv on kujundanud minu elu ning mulle see elu meeldib,“ on Aira veendunud.
Silmside
Naisel on kolm tütart ja neil kõigil on nägudest kohe näha, mida nad mõtlevad, nad on hästi elavad ja teevad palju „nägusid“. Kõik see on viipekeelega kaasa tulnud kuna selle keele juurde käib elav miimika ja kõne selgitamine — nii saavad kurdid sellest keelest paremini aru. Pole vaja ehmatada, kui kurt on väljendusrikas. Viipekeeles peab lihtsalt miimikat ja käsi kasutama oluliselt rohkem selleks, et ennast selgeks teha.
Plusse on veel — teda eristab teistest kuuljatest ja rääkijatest see, et ta jutt on väga selge ja lihtne, pigem ilma võõrsõnadeta, sest viipekeeles pead sa oskama juttu lihtsustada. Just seetõttu on Airaga lihtne suhelda ja lahtiseid otsi ja mitmetimõistetavusi pigem ei teki. Samuti on ta harjunud alati oma vestluspartnerile silma vaatama.
„Ma olen harjunud otsa vaatama, kunagi oli mulle telefoni teel suhtlemine väga keeruline, pidin selle ära õppima ja treenima — nüüd ma oskan seda küll, aga eelistan siiski alati pigem kokku saada. Kui sel inimesel, kes parasjagu minuga räägib on käsi on suu ees ja ma ei näe tema näoilmeid ega suud, siis palun alati käe ära võtta, ma saan niimoodi paremini tekstist aru. Need inimesed, kes on üles kasvanud koos puudega inimesega on empaatilisemad ja mulle meeldib olla empaatiline! Tegelikult on mul suhtlemistakistus olnud peaaegu terve elu — olen tihti kahelnud, kas ma mõtlen ikka õiget asja ja kartnud, et äkki hakkan kokutama. Ma häbenesin suhtlemist päris pikalt, aga nüüd olen Töötukassas ka sisekoolitaja, ma olen õppinud kõnetakistusest üle olema. Kõikidel läheb mõttelõng vahest sassi ja võtab kokutama ning see on normaalne. Ma räägin kätega hästi palju ka telefonis, seda viipekeele mõju ei võta miski ära ja ega ma ei taha ka, mulle meeldibki nii,“ naerab Aira.