Kate sai oma esimese lapse kuus aastat tagasi. Juba raseduse jooksul hakkas ta kuulmine halvenema, kuid ise ta sellest aru ei saanud. Tema abikaasa märkas, et naine ei kuule teda enam ja palub tal tihti lauseid korrata, mistõttu läksid nad arsti juurde. Arsti juures öeldi neile kohe, et sisekõrvas on luu kasvama hakanud, mida saab korda teha väga riskantse operatsiooniga. Kate leppis selle haigusega ja ei arvanud, et midagi hullu juhtub, sest kuulmise kaotus oli minimaalne.

Kui tema tütar keisrilõikega sündis, tabas naist täielik õudus — ta nägi oma beebit nutmas, kuid ei kuulnud teda absoluutselt. Kõrvakontrollis selgus, et naisel on otoskleroos, haigus, mille puhul hakkab sisekõrva ümbritsev luu haiguslikult vohama. Tuli välja, et see võib olla geneetiline, sest ka Kate’i vanaemal on sama haigus. Tavaliselt tekib see haigus aga rasedusest tingitud hormoonide muutumisega. Tütre sünniga kaotas naine 70% oma kuulmisest.

Ta sai endale kuuldeaparaadi ja keeldus jätkuvalt operatsioonist, sest ei tahtnud riskida täielikult kurdiks jäämisega. Ta otsustas saada ka veel teise lapse, kelle sünniga kaotas ta veel 10% oma kuulmisest.

Arstid hoiatasid teda peale teise lapse sündi, et ta ei tohiks kindlasti kolmandat saada, sest muidu on tal väga suur risk jääda igaveseks kurdiks. Naine ei ole veel operatsioonimõtet peast välja visanud, kuid eelistab hetkel oma kuuldeaparaati. Samuti on nüüd tema 5 ja 6aastased lapsed mõistnud, et peavad emaga kannatlikult ja kõva häälega rääkima. Laste tubadesse on paigaldatud andurid, et naine teaks, kus kohas tema lapsed asuvad. Siiski on ta vahel hirmul, et äkki ta ei kuule, kui lapsed abi vajavad ja midagi võib juhtuda.

“Ma ei kahetse mingil juhul oma laste saamist. Kuuldeaparaat aitab mul nendega inimväärselt suhelda. Siiski ei kavatse ma kunagi kolmandat last saada,” nentis Kate.