Ma ei saa üldse silmi lahti, ma olen nii väsinud, küll see kevad on raske aeg! 10 nippi kevadväsimusega võitlemiseks, turguta kevadel oma väsinud keha, kevadväsimus murrab… Sellised pealkirjad ja hüüded on igal kevadel kõikides ajalehtedes, veebikülgedel ja naiste- ning terviseajakirjades. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et kevadväsimus on kohustuslik. Või siis on see meedia ja vitamiinifirmade poolt kohustuslikuks tehtud.

Loomulikult, kui iga päev korrutatakse, et kurja ja koleda kevadväsimuse aeg on saabunud ning loetletakse üles kõik sellega kaasnevad sümptomid, siis ootamatult hakkavadki need samad tunnused endalgi välja lööma. Artikleid lugedes tunnen, kuidas uni hakkab peale tulema, siis uurin küüsi ja avastan, et nad on tõesti vist rabedamaks jäänud ja tundub, et ka juuksed läigivad vähem, siis meenub, et ammu pole puhkust olnud.

Asi on mõtlemises
Kui sa mõtled, et oled väsinud ja kõik on halvasti, siis ongi kõik halvasti. Kui aga valid mõtte, et kevad on ilus ning lubad endal seda nautida, väljas jalutada, esimest libilikat otsida ja märtsikellukestest rõõmu tunda, siis tunned end hästi.

Pealegi, eile hommikul vist tõesti tundus, et oli nagu raskem voodist välja saada…ja täna magasingi sisse. Kuid pole hullu, kevadväsimuse promol on ka hea külg. Pool tundi tavapärasest hiljem tööle jõudes ei vaata keegi kurjalt. Hoopis noogutatakse kaastundlikult — mõistame, saame aru, kevad ju, väsimus ju!

Aga siis käin tiiru väljas, naudin päikest ja värsket õhku ja tulen reaalsesse maailma tagasi. Küüned on rabedad seetõttu, et pesin eile käsitsi kardinaid, juuksed ei läigi, sest need on lihtsalt teist päeva pesemata ja värvi pole ammu värskendanud, sisse magasin seetõttu, et unustasin õhtul äratuskella helisema panna. Uni on peal, sest õhtul kl 10 ongi tavaliselt uni peal. Hommikul ärkan ju jälle, lähen tööle ja olen täpselt samasuguses konditsioonis nagu suvel, sügisel või talvel.

Mis ma nüüd tahtsin öelda on see, et ei pea kevadel tingimata väsinud olema, peoga vitamiine neelama ja end kohutavalt halvasti tundma, kuigi naisteajakirjad seda peaaegu et soovitavad. Asi on mõtlemises. Kui sa mõtled, et oled väsinud ja kõik on halvasti, siis ongi kõik halvasti. Kui aga valid mõtte, et kevad on ilus ning lubad endal seda nautida, väljas jalutada, esimest libilikat otsida ja märtsikellukestest rõõmu tunda, siis tunned end hästi. Kahju, et kevade kaunimad aspektid on selle kohustusliku ja maru tüütu kevadväsimuse hala varju jäänud.

Armas Naisteka lugeja, avalda arvamust! Kas tunned kevade saabudes end
tühjakspigistatud sidrunina? Kas kevadväsimus on tõsine probleem või nõustud artikli autoriga, et see on vaid meedia poolt suureks puhutud mull?