Magustõbi pole magus

”Meesterahvas tuli minu juurde, Fanta pudel käes, kurtes, et tal on viimasel ajal kogu aeg janu ja väga tihti tuleb WC-s käia”. Mis oli arsti esimene mõte? Kontrollida veresuhkrut. Arsti kahtlused osutusid tõeks: patsiendil avastati suhkurtõbi.

Diabeetikuid on Eestis arvel umbes 40 000, lisaks veel arvatavalt 10 000 inimest, kes oma haigusest teadlikud pole. Haigestumine on kasvanud hüppeliselt eelkõige 2. tüübi diabeedi osas, mis moodustab 85% haigusjuhtudest. Umbes veerandil 2. tüübi patsientidest on haiguse avastamise hetkeks mingi tüsistus.

Haigestunute hulk kasvab pidevalt, põhjuseks rahvastiku vananemine, ebatervislik toitumine, vähene liikumine. Teist tüüpi suhkruhaigus on täiskasvanute haigus, 80% haigestunutest on ülekaalulised. (Kiitus inimestele, kes järgivad tervislikke eluviise!) Pikaajalised uuringud on tõestanud, et õigete toitumiharjumuste ja regulaarse kehalise koormuse korral väheneb diabeeti haigestumise risk 40-60%.

Kuidas ära tunda

Klassikalised diabeedi sümptomid tekivad siis, kui vere suhkrusisaldus tõuseb 10 mmol/l. Diabeedi arenemist võivad soodustada mitmesugused sisenõrenäärmete haigused, nakkushaigused, ka mürgitused. Olulist osa haiguse arenemisel etendavad ka psüühilised läbielamised ja traumad.

Haiguse algus võib olla aeglane ja märkamatu. Tavaliselt tunnevad haiged algul alalist janu, suukuivust. Söögiisu on väga hea, sellest hoolimata inimene kõhnub. Tekib üldine väsimus, nahk võib hakata sügelema. Veresuhkru taseme kontrollimiseks pöördu perearsti poole. Vereanalüüs tuleb teha hommikul tühja kõhuga (vett võib juua).

Diabeetikutel on organismi energiaallika (glükoosi) tase veres kõrge, kuna selle õige kasutamine ja transport on häiritud — puudub pankrease poolt toodetav insuliin või see “ei tööta”. Et diabeet kahjustab neere, silmi, südant, veresooni, närve ja vererakke, siis on veresuhkru kontrolli all hoidmine eluliselt oluline.

Kuidas kontrollida

Teadmised diabeedist on viimase 20 aasta jooksul palju täienenud, tänapäeva suhkruhaige saab ennast tunda täisväärtusliku inimesena. Leppimine selle paratamatu “elukaaslasega” sujub tunduvalt paremini, kui haigusest teadasaanut aidatakse esimeste raskuste ületamisel ja edasise elu korraldamisel. Tuleb seniseid harjumusi muuta, tunnistada diabeeti kui oma elu paratamatut osa, omandada teadmisi nii kokanduse, meditsiini kui tervisespordi alal.

Ravi aluseks on aktiivne liikumine (käimine, ujumine, jalgrattasõit) ja kehakaalu vähendamine. Kui veresuhkur ei normaliseeru, alustatakse tablettravi. Kui ka need koos ei taga head tulemust, alustakse insuliinravi. Üha enam pooldatakse agressiivset ravi — järjest varem alustatakse insuliinraviga, sest sellega on võimalik tüsistusi ära hoida või edasi lükata. Sageli hirmutab patsienti see, et ta peab hakkama ennast süstima. Ilmselt on see levinuim esmareaktsioon.

Ent hinnangud muutuvad ja teadmatusest tekkinud hirm asendub enesekindlusega. Kaasaaegsetest sulepealaadsetest pennidest (insuliinidosaatoritest) on saanud igapäevane väärtuslik abimees. Patsient ei pea enam kasutama massiivseid süstlaid ja nõelu. Eestis on kasutusel ainult kõrgekvaliteetsed iniminsuliinid.

Diabeetik vajab abi, kui: tema käitumine muutub veidraks, tekib segasus, uimasus, kõne- ja koordinatsioonihäired, teadvuse kadu. Kui haige on teadvusel, antakse talle esmaabiks magusat sööki või jooki — suhkrutükk või komm, klaas mahla või limonaadi. Teadvusetuse korral ei tohi seda teha, vaid kutsuda kohe kiirabi. Diabeetik peaks ennast ümbritsevatele inimestele (koolis, tööl) ütlema, mida sellistel puhkudel ette võtta.

Reedel, 14.novembril tähistatakse diabeetikute päeva