Meie aja neuroosid

Loodus on programmeerinud meisse teatava vaimse ja füüsilise töö korrelatsiooni, füüsiliste kulutuste energeetilise kompensatsiooni. Tänapäeval lõhutakse seda tasakaalu pidevalt. Organismi ööpäevased, tunni ning kuu biorütmid jäid vanasti praktiliselt muutumatuteks, nüüd ei suuda nad kaasaegse elu tempole enam järele jõuda.

Meie põlvkond on kokku põrganud elu kasvava dünaamikaga — hullumeelsed tempod, informatsiooni üleküllus, operatiivne tööõhkkond. See aga tähendab, et oleme sunnitud kohanema uute tingimustega oma psüühika ümberhäälestamise teel. Pidev pinge nõrgestab närvisüsteemi ning hoiab meid närvivapustuse piiril.

Haigestumiste seas, mis on seotud inimese psüühilise ja füüsilise tervisega, on suur osakaal neuroosidel. Neurootilisi häireid ei saa võtta kui teatavaid psüühilisi haigestumisi, mis puudutavad vaid inimese hingeelu. Neuroos on haigestumine, mis puudutab inimelu kõiki sfääre, sealhulgas ka füüsilist tervist. Neurootilisi haigusi vaadeldakse psühhosomaatilisest seisukohast lähtudes, kus psüühilist ja kehalist tervist peetakse üksteisega tihedalt seotuks.

Paljud somaatilised häired on eelkõige esile kutsutud mitte väliste, mehaaniliste või keemiliste faktorite poolt, vaid pigem kestva stressi poolt, mis tekib igapäevaelus inimese võitluses oma olemasolu eest.

Peamine neurooside arenemise põhjus on isiksuse vale suhtumine endasse ning tegelikkusesse. See mittevastavus formeerub peamiselt lapsepõlves vale kasvatuse tagajärjel, hiljem võib tugevneda ebasoodsa ümbruskonna mõjul. Ebaadekvaatsete psühholoogiliste orientatsioonidega inimesed on praktiliselt terved, kuni ei teki nende jaoks keeruline, lahendamatu situatsioon. Kui see juhtub, murdub sellise inimese psüühika — tekib neuroos. Nii et mitte suvaline stress, vaid just need asjaolud, mis puudutavad subjekti jaoks eriti tähenduslikke suhteid ning inimhinge, kutsuvad esile neuroose ning psühhosomaatilisi haigestumisi.

Neurootiline konflikt on oma olemuselt psühholoogiline, motiveeritud konflikt, kuid ta on küllalt püsiv ning tugev, mis võib kokkuvõttes põhjustada haiguslikke sümptomeid — neuroosi.

1. Neurootilise konflikti neurasteenilist tüüpi määratletakse eelkõige kui vastuolu isiksuse võimaluste ning tema püüdluste vahel või mittevastavust isiksuse püstitatud ülesannete ja nende teostamise võimaluste vahel.(„Ma tahan, kuid mul ei jätku jõudu”.) Selle konflikti iseärasustele aitab kaasa teatav kasvatus, kui stimuleeritakse haiglast püüdu saavutada edu, ilma reaalselt arvesse võtmata inimese füüsilisi ja psüühilisi võimalusi ning ressursse. Subjektiivne püüd töötada vaid isikliku edu ja prestiiži nimel põhjustab väsimust ning üleväsimust.

Neurasteenia põhiliseks põhjuseks on peetud kestvat emotsionaalset pinget, mis viib närvisüsteemi kurnatuseni. Püüd põgeneda psühhotraumeerivate üleelamiste eest tekitab sellistel haigetel tahtmise sukelduda töhe, mis omakorda toob kaasa üleväsimuse, mida haiged tavaliselt peavadki haiguse põhjustajaks. Neurasteeniat iseloomustab psüühiliste protsesside sümptomite nõrkus, mis väljendub suurenenud ärrituvuses ning kiires väsimuses.

Haiged kaebavad peavalu ning üldist nõrkust, töövõime alanemist, unehäireid, aga ka mitmesuguseid ebameeldivaid aistinguid südame piirkonnas, maos ning teisteski elundites. Sageli alaneb meeleolu foon, tekivad seksuaalsed häired. Uni ei anna puhkust, haiged on hommikul väsinud ja uimased.

2. Neurootilise konflikti hüsteerilist tüüpi iseloomustavad isiksuse liialt kõrged pretensioonid, mis seostuvad objektiivsete reaalsete tingimuste või nõudmiste alahindamise või täieliku ignoreerimisega. („Ma tahan, kuigi mul pole õigust”). Selle tüübi põhjustajaks on kasvatuse iseärasused, kui stimuleeritakse lapse püüdu olla tähelepanu keskpunktis. Selliste isikute puhul ületab nõudlikkus teiste vastu nõudlikkuse enese suhtes, nad ei suuda sageli pidurdada oma neid soove, mis on vastuolus ühiskondlike nõudmiste ja normidega.

Hüsteeria on neuroosidest teisel kohal, seda esineb tunduvalt sagedamini naistel kui meestel. Iseloomustavaks jooneks on rõhutatud demonstratiivsus ja teatraalsus nii käitumises tervikuna, kui ka oma haiguse üle kurtmises. Haiged ei suuda sageli eristada tähtsat teisejärgulisest, neil on raskusi oma negatiivsete emotsioonide vaoshoidmisega ning see tekitab sagedasi konflikte teiste inimestega. Järeleandmine esimestele muljetele põhjustab kiireid meeleolumuudatusi, üleminekuid pisaratelt naerule, raevuhoogudelt kahetsuseni, kiindumuselt pettumuseni.

Tugev ärritus võib esile kutsuda hüsteeriahoogusid. Sageli täheldatakse nendel puhkudel tasakaalu puudumist, võimetust käia, hääle kaotust jms. Samuti iseloomustavad hüsteerilist neuroosi lokaalne peavalu, hüsteeriline klomp kurgus koos subjektiivsete neelamisraskustega.

3. Neurootilise konflikti obsessiiv-psühhasteenilisele tüübile on iseloomulikud vastukäivad sisemised tendentsid ja vajadused, võitlus soovide ja kohustuste, moraaliprintsiipide ja isiklike kiindumuste vahel. („Ma tahan, kuid ei söanda”). Eriline osa selle konflikti tüübi kujunemisel on ebakindlusel ja otsustusvõimetusel, mis kujunevad lapsepõlves kasvatuse käigus, kui lapsele esitatakse vastuolulisi nõudmisi.

Sundneuroos areneb tavaliselt inimestel, kellel on ärevusliku struktuuriga iseloom. Peamised haiguse sümptomid on kinnisideed. Need on mõtted ja kujundid, tunded ja teod, mis tahtmatult tungivad inimese teadvusesse. Haiged mõistavad nende alusetust, nad püüavad nendega võidelda, kuid ei suuda neist jagu saada. Sageli täheldatakse neil mitmesuguseid hirmusid — foobiaid. Piinavaiks võivad osutuda ka sellised tegevused nagu pidev soov käsi pesta, mingite asjade loendamine jne.

Selliseid häireid esineb üsna sageli, neid kutsuvad esile ärevad seisundid (pidev motiivitu ärevus või korduvad põhjuseta paanikahood koos kartusega surra, hulluks minna, kaotada kontrolli enese üle), ning erinevad foobiad. Viimaste seas tulevad eriti selgelt esile agorafoobia (rahvahulkade, tänavate, sõitude kartus) ning sotsiaalsed foobiad (hirm häbi tunda ning segadusse sattuda teiste juuresolekul).

Psühholoogilise konflikti kujunemine, edaspidi ka sellele lahenduse leidmine on seotud isiksuse kaitsemehhanismide seisundiga. Väljaspool teadvuse sfääri eksisteerivad hoiakud mängivad tähtsat osa üht või teistviisi käitumise valikus. Keskkonna muutuvate tingimustega kiiresti kohanevate hoiakute olemasolu on faktoriks, mis aitab ära hoida neuroosi teket või laseb edukalt konflikti lahendada.

Stressi kahjulikust mõjust aitavad üle saada näiteks ratsionaalne loobumine saavutamatutest eesmärkidest, teiste eesmärkide valik, aktiivne tegevus. Need on suunatud olukorra teadlikule aktiivsele muutmisele ning esmatähtsate vajaduste rahuldamisele.

Neuroos on seega lahendamatu sisekonflikti tagajärg, mille teket soodustab psühholoogiliste kaitsemehhanismide puudulikkus. See pole mitte üksnes omamoodi isiksuse adaptsioon sotsiaalse keskkonna psühhotraumeerivate mõjudega, vaid ka organismi omalaadne „kaitse”. Neuroosi sümptomeid iseloomustab suur dünaamilisus ning need on seotud psühholoogilise konflikti pinge suurusega.