Mida me teame psoriaasist?
27. oktoobril kuulutati Prahas Karli sillal esimest korda välja maailma psoriaasipäev. Vaata ka www.worldpsoriasisday.com .
Psoriaas on pärilik kroonilise kuluga nahahaigus, väljendub selgelt piirdunud pruunikaspunase värvuse ja ketendava pinnaga laikudena nahal.
Psoriaas nõuab pidevat hoolt
Viis psoriaasikogemusega inimest, nahaarst Elle Elberg ja Eesti Psoriaasiliidu esinaine Tiina Põllumägi teevad põgusa sissevaate selle haigusega elavate inimeste mõtte- ja tundemaailma.
Eri lood, eri suhtumine
Merlel lõi haigus välja 14-aastaselt. Arstid lubasid talle kiiret paranemist, pärast esimesi rohtusid sai nahk korda, aga esimene tagasilöök oli väga valus. Teismelisena on haigusega üldse väga raske leppida, eriti tütarlastel, leiab ta.
Tiial algas haigus 16-aastaselt hingeliste läbielamiste tagajärjel. Keskkoolgi jäi lõpetamata, sest arstid ei lubanud eksamitele — igasugune ülepinge oli välistatud. Psoriaas põhjustas ta elus suuri ümberkorraldusi, sest enne tegeles väga aktiivselt spordiga, aga sellel oli kriips peal, sest lühikese dressiga enam liikuda ei saanud.
Tiiu: Olin 18-aastane, kui psoriaas algas. Arst ütles kohe, et see jääb kogu eluks, aga kohe seda ma ei uskunud. Rohtudega läks paremaks küll, aga tuli jälle tagasi. Lõpuks harjusin ära, et ta on ja et pean sellega hakkama saama. Määrin rohtusid ja kreemitan end juba 30 aastat.
Georgil avastati psoriaas 30-aastaselt, väga suurest ülepingest tingituna — korraga õppides ja töötades. Sobiva arsti leidmine võttis kolm aastat, alles siis sai järjepidevale ravile. Arsti tugi on tema arvates väga tähtis, samuti hea eneseregulatsioon, järjepidev ravi, positiivne ellusuhtumine. Dr. Elbergi abiga sai kätte õige raviskeemi, hakkas jälgima toitumist (ka toidulisandeid võtma). Küllaltki pingelise töö kõrvalt leiab ka enda jaoks aega, väga suur abi on olnud suhtlemisest teiste haigetega ning informatsiooni kättesaadavusest.
Kaljul lõi psoriaas välja 41-aastaselt, põhjust ei tea, ise seostab seda suitsetamisest loobumisega. Sai nahaarst Maltseviga kohe väga hea kontakti (käib tema juures siiani), kes ütles otse välja, et see on eluaegne haigus ja tahab pidevat hoolt. Esimestel aastatel tundis end ebamugavalt, aga praegu pole mingeid komplekse ega probleeme haigusega — on suvel alati ujumispükste väel ja võtab täiega niipalju õhku, vett ja päikest kui saab (tänavu käis viimati 4. oktoobril meres suplemas). Käib juba 10 aastat kord nädalas ujumas. Haigus käib tõusude ja mõõnadega, sügisel ja varakevadel on alati raskemad perioodid. Kolm aastat on talveperioodil UVBd võtnud, mis mõjub hästi.
Tiina on haige alates 7. eluaastast — lõi välja väga keerulisel ja närvilisel sõjajärgsel ajal väga ebatavalisel kohal, õlapiirkonnas (tavaliselt põlvedel ja küünarnukkidel). Sai määritud vastikute, haisvate salvidega. Tartus arsti juures käies tuli šokk — tüdruk kuulis ukse taga, kui arst ütles emale, et sellest haigusest terveks ei saa. Asi läks aina halvemaks, teismelisena pudenes igati koost. Pere vanima tütrena oli tal kohustusi, millest ei saanud kõrvale hiilida, seegi lisastress. Keskkooli lõpetades valis raamatukoguhoidja ameti, sai rohkem ka oma haigusest teada. Hakkas lõunas käima, päike mõjus väga hästi. Nüüd kutsub päike esile ägenemise — haigus on muutnud vormi. On otsinud igasugu võimalusi, ka alternatiivravist, on paastunud, aga haigus ei kao ja on juba liigestesse jõudnud.
Esteetiline probleem
Dr. Elbergi sõnul häbenevad paljud oma löövet — haige tunnetab, et tema nahk on teistsugune kui teistel ja meie inimestel puudub tolerantsus teise nahatüübiga inimeste suhtes. Psoriaas ei ole nakkav, tekitab aga probleeme.
Merle: Psoriaatikuna hoiad teistest inimestest eemale — kunagi ei tea, kes tuleb küsima, et ega see ei nakka. Kui jalasäärte peal on suured latakad, siis ei pane ju lühikest dressi või päevitusriideid selga ega lähe seda eksponeerima. See hirm kestab väga kaua, tegelikult siiani, ja terved tõukavad oma suhtumisega ka takka — näiteks vesi ja ujumine mõjub psoriaasihaigele väga hästi, aga kui ujulasse lähen, saadetakse ukse pealt tagasi. Lasnamäe polikliiniku tervisevõimlemises sain käia vaid nädal aega, kuni üks klient lärmi tõstis, et kuidas selliseid siia lastakse! Inimeste teadmatus võib palju haiget teha — terve ei tule selle pealegi, et tema märkus või ebaterve huvi võib haiget teha. Küll oleks hea psoriaatikutel elada, kui ainult terveid ei oleks!
Tiina: Nõrgema peal elatakse ikka oma emotsioone välja. Lapsena on meeles õpetajate pidevad märkused räpasuse kohta, et võiks ju ennast veidi kasida (psoriaas oli juustes).
Tiia: Asi polegi niivõrd häbenemises kui esteetilises väljanägemises — peole minnes ikka lühikest seelikut selga ja sukki jalga ei pane.
Dr. Elberg: Tegin uurimistöö 40 psoriaasihaigega, et välja selgitada inimese üldiseid kannatusi haiguse tõttu. Selgus, et haigus mõjutas kõiki tugevalt — lööve ja intensiivne naha sügelemine segas suhtlemisel, samuti kartus, et lööve uuesti tagasi tuleb. Riiete valik on paljudele probleemiks — püütakse löövet varjata. Paranemist takistab ka see, kui inimene ei julge nt rannas nautida neid mõnusid, mida teised naudivad. Tekib täiendav stress sellest, mida tahaks teha, aga ei saa oma nahahaiguse tõttu. Paljud muretsevad, ega haigus lastel välja löö, kardetakse, et teised võivad nakkuse saamise kartuses neid vältida.
Lootus on ja jääb
Kalju: Olen enda jaoks haiguse olemuse selgeks teinud ja saan aru, et kui oleks sobiv elutempo, puuduksid suured stressid ja üleelamised, siis oleks võimalik psoriaasi kontrolli all hoida. Kui elutempo nõuab pidevat stressi, on võimatu sellest vabaneda. Igasugu välised mõjurid annavad kohe haiguse ägenemise — koondamised, töötus jne.
Dr. Elberg: Psoriaas ei ole fataalne paratamatus. Organismis on eelsoodumus igasugu haigustele, aga need ei pruugi välja lüüa, seetõttu peaks haigust välja toovaid faktoreid vältima ning kasutama ära kõik, mis mõjub hästi paranemisele. Nii ravides paranevad psoriaasist väga paljud, olen seda näinud. Jään selles osas entusiastiks. Preventiivse raviga on võimalik haigust vaos hoida, aga see pole alati kerge. Selleks peavad patsiendid tahtma kaasa tulla ja ravima ennast ka siis, kui löövet pole. Aga inimene on oma olemuselt laisk. Ravida tuleks ka siis, kui nahk on puhas. Ravivõimalusi on palju. Üks võimalus on ravida end ainult salvide ja vitamiinidega, tervisliku toitumise ja eluviisiga ning see on üks parimaid.
Kalju: Põhimõte on lihtne — kui sa ise ennast ei aita, siis ei aita sind keegi. Pead ise tugev olema ja kui seda ei suuda, siis võid võtta rohtusid või käia psühholoogide juures, aga haigust see ära ei võta –varsti oled ikka samas kohas tagasi. Tuleb asjast üle olla. Eluga me karastume — mida rohkem on muresid, seda tugevamaks muutud.
Merle: Suur vahe on selles, kas psoriaas lööb välja 40aastasel väljakujunenud ja tugeval isiksusel või teismelisel tüdrukul, kellel on sel elumomendil niigi raske ja pole jõudu ise kõigest välja rabeleda. Loomulikult ei võta psühholoog haigust ära, aga ta annab toe, et sa suudad hakkama saada. Mõnikord piisab sellest, kui leidub inimene, kes sind ära kuulab ja mõistab. Siis on jälle endal jõudu edasi tegutseda. On vaja inimest, kes suudab sind panna teistmoodi mõtlema.
Tiina: Seepärast kuulutabki Psoriaasiliit maailma psoriaasipäeval välja tugitelefoni (53305986), millel vastavad psoriaatikud, kes oskavad ja suudavad endaga toime tulla ja leiavad endas jõudu teisigi aidata. Kõik nad on psühhooloogide käe all läbi teinud tugiisiku koolituse ja valmis vaevasolevaid inimesi oma kogemuste najal ja hinge jõul toetama, neid ära kuulama.
Kalju, Tiina, Georg ja Tiia leiavad, et inimeste parem teadlikkus psoriaasi olemusest aitaks haigetel end normaalsemalt tunda.
Seosest psüühikaga,
Dr. Elle Elberg, eraarst
Psoriaasi tekke põhjuseid on väga palju, mitmed uurimused näitavad seost psüühilise tervisega. Teadlased on jõudnud seisukohale, et haiguse vallandumist mõjustab terve rida faktoreid (ülepinge ja negatiivne stress, ülekaal, mehaanilised vigastused, isegi saunas vihtlemine, haiged kurgumandlid, leitud on seos diabeediga). Tark inimene väldib neid faktoreid.
Otstarbekas on aeg-ajalt oma raviarstiga järgnevat ravitaktikat arutada. Lisaks praegusaegsele ravile võiks edukalt kasutada arstide poolt aegade jooksul avastatud ja läbiproovitud ravivõtteid, põhitõdesid ja tähelepanekuid. Vana varasalve tuleks osata oskuslikult uuemate ravivõimalustega kombineerida. Paremini paranevad need haiged, kes oma paranemisse usuvad ja teevad koostöös arstiga ka ise küllalt palju.
On kahesugust ravi — kaasaegne ravi, mis baseerub haiguse olemuslikel faktoritel ja millel on mõnigi kord kahjuks terve hulk kõrvalmõjusid, mis organismile kui tervikule alati soodsalt ei toimi ja iidsetel tõdedel põhinev nn. alternatiivravi.
Kaasaegses psoriaasiravis kasutatakse väga sageli kombineeritud ravi, kus käiku lähevad peale salvide, kreemide ja valgusravi süsteemselt toimivad medikamendid. Ravi peaks olema arsti poolt läbi kaalutud ja konkreetselt iga inimese jaoks välja mõeldud, see eeldab aga väga head patsiendi tundmist ja põhjalikku süüvimist inimese haiguslukku (kus on selgitatud faktorid, mis haiguse tekitasid, selle välja tõid ja ägestasid).
Inimest häirib kõige rohkem, kui paranemisperiood jääb väga lühikeseks. Sellisel juhul tuleb otsida haiguse ägenemise põhjusi. Kui negatiivsed psühhogeensed faktorid on saanud positiivse lahenduse, on paranemine kiirem ja tulemus kestvam. Psoriaasist on võimalik paraneda, sageli võtab see aega.
