Kujutage endale ette 53-aastast naist, kellel on üks oma laps ja kolm kasulast. Ilmselt on ta igavene optimist, sest on kolmandat korda abielus. Ta on eraettevõtja. Tema vanemad on nii vanad, et üks neist kannatab dementsuse all, mõlemad vajavad juba ööpäevaringset hoolt ega taha seda tunnistada.

Menopaus. Tõsiasi, et keha on muutunud. Kuhu on kadunud näiteks vöökoht? Naisele on alati meeldinud moodi jälgida ja järgida, aga enam ei tea ta, mis talle selga sobib. Alati on ta kandnud teksaseid ja T-särke — kas võiks ta neid ikka veel kanda? Kas värvida juukseid või lasta neil kõigi nähes üha hallimaks minna?

Naine on uhke oma 17-aastase tütre üle, aga tütar ema enam ei vajagi. Ja naine on oma tütrele tegelikult kade, sest too on nii noor ja sale.

Vaimse tervise keskuse juhi dr Andrew McCullochi sõnul võivad sellises olukorras naised eriti kergesti depressiooni või teiste vaimsete häirete küüsi langeda. Põhjusi on kaks: selles eas naised on enamasti ülekoormatud — ja alahinnatud.

Need naised rabelevad töö ja kodu vahel, neil on teismelised lapsed ja nende vanemad on juba nii vanad, et nõuavad hoolt. Laste kodust lahkumine toob kaasa nn tühja pesa sündroomi ja üksijäetusetunde, ängistuse. Lisaks pasundab kogu ühiskond, et ainult noor keha ja noor nägu on midagi väärt.

Meie ühiskond on tõstnud pjedestaalile täiuslikkuseihaluse, loonud kujutluspildid, kuidas meie elu peaks välja nägema. Pidevalt tuleb midagi jahtida, olgu selleks siis kas või parem käekott, saledamad reied, suurem auto või parem töö.

Samas näitavad uuringud, et enese võrdlemine teistega on kiireim tee rahulolematuseni.

Üle 50-ne naine võib varjata halli juustes, käia jõusaalis ja käituda nii, nagu oleks ta aastaid noorem. Tõsiasjaks jääb, et ta on siiski keskealine.

Juba hulk aega tagasi on öeldud, et 50 on uus 40. Arvatavasti on see pigem palve. Bioloogia vastu ei saa, ja menopaus on reaalsus.

Koos sellega tuleb unetus ja ängistus, kergelt ärritumine ja kurbus, paksuksminemine või liigne kõhnumine ja tunne, et noorus on päästmatult kadunud. Stress muudab kõik need sümptomid ägedamaks, sest stress ajab hormoonid hulluks.

Pole ime, et tundub mõnevõrra ootamatu ennast sellises olukorras leida. Poleks kunagi uskunud, et see ka sinuga juhtub, ka pole?

Vaadates oma lapsi, hakkab meil iseendast kahju, sest meie ei ole enam kellelegi nii olulised kui nemad. Kui meil on ka abikaasa, on tollel käes oma keskeakriis.

Keskikka jõudnud naise peamised proovikivid ongi ebakindlus — elu näib olevat äkitselt kaotanud suuna –, vajadus aru saada oma praegusest olukorrast ja töötada välja uus võimalik eesmärk, mille poole liikuda.

Äkki just see põhjustabki depressiooni ja tujulanguse: enam ei näi olevat eesmärke ja enam ei tea, kes me sellised oleme.

Allikas: Mail Online