Miks pea valutab?
Tänapäeval on teada, et peavalu põhjused ja ilmingud on erakordselt mitmekesised. Asjatundjad loendavad kuni 200 peavalu “liiki” ning veel enam põhjusi. Viimaste hulgas võib nimetada ka traumasid, mis on saadud mitu aastat tagasi, suurt hulka infektsioosseid haigestumisi, mürgistusi, mis on saadud toidu kaudu, hingamiselundite või naha kaudu. Peavalu ei põhjusta mitte ainult välised tegurid — ere valgus, tugev müra jms –, vaid ka täiesti “sisemised” protsessid organismis, viimastest ei pruugi arstid ega ka patsient ise midagi teada. Näiteks võivad peavalu esile kutsuda endokriinse süsteemi häired (hormoonide tasakaaluhäired), mitmed veresoonkonna ning teiste siseelundite tõved.
Tabletineelamise ohud
Seoses põhjuste mitmekesisusega on erinevad ka peavalu arenemise mehhanismid ja, järelikult ka ravimeetodid. Inimesed pole enamasti kuigi tähelepanelikud “tavalise” ja “kerge” peavalu suhtes. Harva tuleb ette, et keegi pöördub arsti poole paljalt peavalu pärast, kui tal on käepärast vahendid, mis võtavad valu kiiresti ära.
Siiski ei saa farmatseudid apteegis ei ju inimest kuigivõrd aidata, teadmata diagnoosi. Mõjult kõige erinevamad arstimid on apteegiletile koondatud ühisesse gruppi nimetuse all “peavalu vastu”, nende hulgast valib inimene enese jaoks enamasti välja ravimi, mis on sobib talle maitse poolest või on taskukohane, kuid see ei pruugi talle kaugeltki õige olla otstarbe järgi.
Ometi peaks igaüks, kes on sunnitud peavalu vastu rohtu ostma, teadma kasvõi ligilähedaseltki valu päritolu, mis aga veel parem, arsti pandud diagnoosi — et mitte lihtsalt kiiresti valust lahti saada, vaid ka säästa oma niigi kannatavat organismi võimaliku lisakahju eest. Regulaarset kättesaadavate ning efektiivsete valuvaigistite kasutamist ei saa kuidagi ohutuks tunnistada. Nende mitmesugused kõrvalmõjud (vere koostise muutumine, immuunsuse nõrgenemine jne) on juba ammustest aegadest teada. Valuvaigistite pideval tarvitamisel halvenevad märgatavalt maksa, neerude ja mao-seedetrakti funktsioonid — kuni maohaavanditeni välja.
Sääraste ravimite peamine kõrvalmõju on aga organismi järkjärguline harjumine nendega, järelikult ei leevenda need viimaks enam valu. Seetõttu tuleks seni, kuni peavalu pole “juhitamatuks” muutunud, teha koos arstiga kindlaks selle tõeline põhjus ning alustada võitlust põhjusega, aga mitte organismi antud signaaliga.
Peavalude liigid
Peavalude mitmekesisus jaotatakse kahte põhigruppi: *sümptomaatilised peavalud, mis on vaid “signaaliks” või mingisuguse haiguse tagajärjeks; *peavalu kui niisugune, kui iseseisev haigus. Peavalude käes kannatanute hulgast moodustavad 2/3 naised. Nende peavalu põhjuseks on peamiselt veresoonkonna häired. Meestel kutsuvad selle vaevuse enamasti esile varem põetud traumad ja osteokondroos.
Umbes 65% kõikidest peavaludest on nn funktsionaalsed ning alluvad kergesti valuvaigistitele. Nende päritolu on järgmine: ühtede või teiste organismi süsteemide haiguslike protsesside või kaasasündinud nõrkuse puhul muutub järkjärgult inimese närvisüsteemi seisund; erutuse ja pidurduse vahelduvad protsessid loovad ülepinge, mis põhjustabki peavalu.
Seejuures võib inimene samahästi terve olla, kuid kaasasündinud kõrgenenud erutuvusega närvisüsteemiga. Sellisel ülitundlikul inimesel võivad peavalu esile kutsuda ilmamuutused, päevarežiimi ümberkujundamine, kergeimgi tundevirvendus, magnettormid maakera teises otsas, hapnikupuudus toas, pits alkoholi või naabri suitsetatud sigaret. Otseselt ajendavad neid nn põhjuseta peavalusid ka sagedased külmetused ning ninaneelus asetsevad kroonilised põletikukolded.
Ülejäänud 35% — need peavalud tekivad nn orgaaniliste haigestumiste puhul, mis tekitavad organismi kudedes (eelkõige närvisüsteemi kudedes) struktuurseid muutusi. Viimaste hulka võib arvata ajuvigastused, verejooksud, põletikulised protsessid jms.
Valu iseloom viitab põhjusele
Siseelundite (vahel varjatud) haiguste põhjustatud sümptomaatilistel peavaludel on omad iseloomulikud iseärasused, millede järgi võib vahel kindlaks teha “süüdlase”, s.o haige elundi. Teades täpselt peavalu iseloomu (“tuim” — “terav” ), selle ilmumisaega, lokaliseerumist (laup, meelekohad, kukal jne), tugevusastet (nõrk, tugev), kestust, kulgemise iseärasusi (pidev, atakisarnane) jms, võib arst enamasti panna kindla diagnoosi ning mitte ainult määrata peavalu ravi, vaid ka juhtida patsiendi tähelepanu organismi teatava süsteemi probleemidele.
Selliseid haigestumisi, mille põhiliseks, vahel ka ainsaks kaebuseks on peavalu, loendatakse tänapäeval 50 ringis. Nende hulka kuuluvad probleemid neerudega, maksaga, kopsudega. Viimasel juhul tasub vaid haigel kaevata selle üle, et pikali heites hakkab pea valutama, kui aga istuda, siis saabub kohe kergendus, jääb arstil üle vaid kinnitada oma arvamust analüüsidega.
Asja muudab siiski keerukaks see, et peavalu iseloomu kohta saab arst otsuse langetada ainult patsiendi sõnade põhjal. Seetõttu, mida täpsemalt ja objektiivsemalt suhtub haige oma peavalusse, seda rohkem on võimalusi seda edukalt ravida,
“Pingepeavalud”
35%-st peavaludest, mille on tekitanud orgaanilised haigused, viitab omakorda umbes 30% veresoonkonnahäiretele: tugeva verevoolu mõjul tekib pea veresoonte seintel valuretseptorite ärritus. Nii toimub see kõrge vererõhu korral, samuti veresoonte seinte orgaaniliste muudatuste mõjul tekkinud ateroskleroosi tagajärjel.
Vaid umbkaudu 2% valudest on närvisüsteemi vahetu kahjustuse, näiteks peaaju kasvaja tagajärg. Pidades silmas neid kahte salakavalat ja traagilist protsenti, ei tohiks hoolimatult suhtuda regulaarsetesse (igapäevastesse) peavaludesse, eriti kui need on kestvad ja järeleandmatud. Siis tasub ikkagi arsti juurde minna. Esmalt perearsti juurde, kes siis vajaduse korral määrab konsultatsioonid silmaarsti ja neuroloogi juures.
Peale patsiendi kirjelduse on arsti käsutuses siiski ka teisi vahendeid, et täpset diagnoosi panna. Vahel piisab täiesti sellest, kui mõõta kaks korda päevas arteriaalset vererõhku või vaadelda silmapõhja, sest silma võrkkesta veresoonte “joonise” moodustavad peaaju veresoonte lõpmed. Vajaduse korral tehakse kolju ning selgroo kaelaosa röntgenuuring.
Neuropatoloogid ei eita ka mittetraditsioonilise meditsiini osa võitluses peavaluga. Psühholoogi ja psühhoterapeudi abi ravis on aga lausa hädavajalik, sest väga laialt levinud, kuid veel vähe uuritud on “pingepeavalud” — stressi ja depressiooni tagajärg. Pidev pinge, milles inimene stressi ajal viibib, kutsub esile näo- ja kaelalihaste asümmeetrilise toonuse, mis tekitabki peavalu. Siin aga saavad abiks olla psühholoogid, kes võivad kindlaks määrata ja kõrvaldada stressi algpõhjuse. Lihaspingest saab aga lihtsalt vabaneda mitmesuguste mittefarmakoloogiliste vahendite abil.
Loe veel:
