Kuidas unehäired avalduvad?

Unehäired avalduvad mitmeti — nende all kannatajad kurdavad nii päevase väsimuse ja öise unetuse, kui tukkumise ja poolunega kaasnevate häirete üle. Sageli esineb uneskäimist, öiseid hirmuhooge, painajalikke unenägusid, hammaste krigistamist, öist kusepidamatust, unehalvatusi (liikumisvõimetuse hood uinumisel või ärkamisel) ja uinutavaid hallutsinatsioone. Paljude unehäiretega inimeste probleemiks on norskamine.

Unehäired, nende tekkepõhjused ja ennetamine

Kuutõbi e somnambulism (unesrändamine) on unehäire, mille ajal magaja (unesrändaja) on suuteline nägema ja kõndima (mõnikord ka rääkima). Hiljem unesrändaja juhtunut ei mäleta. Somnambulism esineb sageli lastel, vanemaks saades see tavaliselt kaob.

lastel seostatakse unesrändamist hilise küpsemisega. Tihti on see ka peresisene, mis tähendab, et kui ühel vanemal on sellega probleeme, siis on tõenäosus seda kogeda 45% ja kui mõlemad vanemad on olnud kuutõbised, siis on laps seda 60% tõenäosusega. Kõige sagedasemad unesrändamise põhjused on ärevus, stress, palavik ja üleväsimus.

Ehkki somnambulismi vastu võib ka ravimed välja kirjutada, tasuks eelkõige lihtsalt ennetada selle ajal juhtuvaid õnnetusi — uksed ja aknad olgu kinni ja soovitatavalt lukus ning kõikvõimalikud ohtlikud esemed käeulatusest väljas. Eksperdid ütlevad, et unesrändaja tuleks vaikselt voodisse tagasi juhatada, mitte teda äratada.

Öised õudushood liigituvad enamjaolt õudusunenägude alla — kui neid esineb tihti, siis on tegu unehäirega. See on uni, mis võib tekitada meis meeletut kurbust, hirmu või ebamugavustunnet.

Õudusunenägusid põhjustavad eelkõige füüsilised asjaolud: ebamugavas asendis magamine või palavik, aga ka stress ja ärevus.
Õudusunenägusid on võimatu sajaprotsendiliselt ära hoida, küll aga võib inimene juba magama jäädes mõelda, kuidas ta soovib, et unenägu lõppeks. Tihti, kui me halba unenägu nähes endale teadvustame, et tegu on unenäoga, suudame me sündmuste edasist käiku kontrollida.

Unes rääkimine on üpris levinud, seda eriti laste seas. See tähendab, et inimene võib magamise ajal täiesti selgelt ja isegi valjult kõneleda. Unes rääkimine toimub tavaliselt siis, kui inimese keha ei lähe n-ö ärkvelolekufaasist otse unefaasi. Unes rääkimist esineb ligi pooltel väikelastel ja enamus inimesi kasvab sellest puberteedieas välja. See, nagu kuutõnigi, on tihti peresisene ja väga sage põhjustaja on palavik.

Unes rääkimine on täiesti kahjutu ja ainus halb, mida see teha võib on kõrval magajate äratamine. Kui aga unes rääkimine on vali, emotsionaalne ja isegi dramaatiline, võib tegu olla juba tõsisema unehäirega.

Katkendlik ööuni tähendab, et ööune säilitamine on inimese jaoks raske ning ta ärkab öö jooksul mitmel korral üles, pärast mida on raske taas magama jääda. Katkendlikku ööund võivad tekitada stress ja hirm. Tuleks üle vaadata oma päevane tegevus (võiks olla võimalikult palju aktiivset liikumist ja mõttetegevust) ja menüü.

Unehalvatus ehk uneparalüüs on seotud halvatusega une ajal, kui aju ärkab REM-unest, kuid keha halvatus kestab edasi. Halvatus kestab mõnest sekundist kuni mõne minutini. Halvatuse ajal võivad inimesed kogeda paanikat või näha hallutsinatsioone. Need hallutsinatsioonid on aga inimese jaoks väga hirmutavad, sest need näivad vägagi reaalsed. 

REM-halvatus esineb REM une ajal selleks, et inimesed ei teeks liigutusi järgi, mida nad unes näevad. Tihti on unehalvatus inimestel, kes põevad narkolepsiat.

On täheldatud, et paralüüsi tekkele aitavad kaasa ka selili magamine, ebaregulaarne magamine, unepuudus, suurenenud stressm suured muutused elus ja sellele eelnevad õudusunenäod. Enamasti aitabki nende vältimine uneparalüüsi ära hoida.

Allikad: arst.ee, Vikipeedia