Milline on sinu vererõhk?

 (17)
Vererõhk
Corbis/Scanpix

Kas vererõhu “mängimist” on võimalik kuidagi vältida? Kas peaks muretsema, kui see ükspäev on normaalne, teine päev aga kõrge? Mis selle põhjuseks võiks olla ja kas saaks ise midagi selle ärahoidmiseks teha?

Vastab dr Helle Mäeltsemees, Järve Taastus-hooldusravikliiniku juhataja-arst

Vererõhk on üks kergemini määratavaid näitajaid inimese elutegevuse ja organismi seisundi hindamisel. Oleme pea kõik saanud teada oma vererõhu näitajad kas korralise läbivaatuse käigus perearsti juures või spordikeskuses usina spordimeediku poolt mõõdetuna. Ühel ilusal aprillikuupäeval mõõdeti vererõhku isegi meie esindusteatri fuajees. Nähtavasti oli mingi tervisnädala ürituse raames leitud kaasatõmbav trikk pakkuda uudishimulikele võimalust oma vererõhu mõõtmiseks. Ja inimesi ju tavaliselt huvitab kõik see, mis on koheselt mõõdetav ja numbrites väljendatav. Pealegi on huvitav teada mitte ainult rõhku, vaid ka näiteks keha rasvaprotsenti või luustiku tihedust. Meedikule omakorda on igasugune mõõtmine päris hõlbus meetod patsiendile liginemiseks ja temast omale tänuväärse kuulaja leidmiseks.

Ka minu vanaema asus usinasti sappa, kiskus kitsa kleidivarruka üles ja nii see rõhk tal mõõdetud sai. Kurvastas vaid see, et rõhk oli numbrite järgi tunduvalt kõrgem kui viimati perearsti juures. Mul võttis tükk aega tema veenmine, et ühekordselt mõõdetav vererõhk, pealegi veel erakorralises situatsioonis, ei ole asi, millel oleks tõsist tähendust. Rahu saabus majja alles siis, kui mõõtsime samal õhtul kodus vererõhu veelkord üle ja selleks ajaks olid näitajad normis.

“Aga ma tundsin ka siis, kui ta mul seal teatrimajas mõõtis, et mul on selline uimane olemine, justkui pressis kohe peas, “ väitis vanaema kangekaelselt, “see ei saanud olla aparaadi viga, ikka oligi vererõhk kõrgem”. “Vast oli ka espresso kohvilgi oma osa, jõid ju seda kanget kohvi vaid veerand tundi enne rõhumõõtmist,” teadsin lohutavalt lisada.

Enne mõõtmist kohvile ja suitsule ei

Tõepoolest võib vererõhk olla kõrgenenud väga mitmetel põhjustel ja varieeruda isegi päeva vältel. Kindel on see, et ühekordne mõõtmine ei anna alust veel kõrgvererõhktõve diagnoosimiseks, kuid päeva jooksul erineval ajal määratud vererõhkude väärtuste jälgimine annab ülevaate, kuidas organismis vereringlus toimib. Küllap oligi närvipinges mõõdetud vererõhk kõrgem tavalisest ja põhjustas ebamugavat survet peas.

Õige metoodika rõhu mõõtmisel välistab nii suitsetamise kui ka oakohvi tarbimise vähemalt tunni jagu enne protseduuri. Kuna vererõhk tekib südamelihase kokkutõmbumisel ja vereringesse paisatava verehulga mõjul, siis lihtsustatult võib seda kujutada ette kui pidevat pumpamist. Siin saavad vererõhu väärtuste kujunemisel olulisteks nii südamelihase jõudlus kui ka perifeerne vastupanu — st rõhk, mida tuleb ületada, et verehulka veresoontesse paisata. Veresooni on ju inimese kehas mitmeid kilomeetreid, kui kõik suured ja väikesed veresooned kokku arvata.

Teatavasti loetakse kõrgenenud vererõhuks neid vererõhu väärtusi, mis ületavad 140 mm Hg süstoolset rõhku ja üle 90 mm/Hg diastoolset rõhku. Maailma Terviseorganisatsioon on avaldanud ka klassifikatsioone, kus kõrgenenud vererõhuks loetakse näitajaid 165/95 mm / Hg ja üle selle.

Madalaks loetakse vererõhu väärtused, kus süstoolne rõhk jääb täiskasvanul alla 100 mm/Hg ja diastoolne rõhk alla 60 mm/Hg. Diastoolseks rõhuks loetakse näitu, kus mõõtmisel mansetis rõhku vähendades mingil ajahetkel me ei kuule enam pulsilööke. Kui pulsilöögid jäävad kuuldavaks kogu mõõtmise ajal, siis diastoolse ehk alumise rõhuna märgitakse seda momenti, mil pulsilöögid muutusid nõrgemini kuuldavaks.

Kõrgvererõhuhaigus on tõsine

Eakamatel inimestel esineb sageli sellist kõrgvererõhktõbe, mil ülemine ehk süstoolne rõhk ületab 160 mm/Hg, aga alumine ehk diastoolne rõhk püsib normaalsetes piirides. Vanadel sportlastel on täheldatud sagedamini madalate vererõhu väärtuste esinemist kui nende eakaaslastel. Selline spordimehe madal vererõhk ei ole haiguslik ja ei põhjusta tavaliselt vaevusi. Hooldusraviosakonna ja hooldekodude vanuritel on täheldatud madala vererõhu ehk hüpotensiooni (vaegpingus) esinemist sagedamini kui nende eakaaslastel, kes toimetavad oma kodus ja on koduste hoole all.

Madala vererõhuga seisundi koos ebameeldivate kaasnähtudega (nõrkus, külmatunne, pearinglus, minestamisekartus) tekkimist võib põhjustada pikemaajaline lamamine, läbipõetud infektsioonhaiguse järgne nõrkus, sage veekaotus suurtes doosides manustatud diureetikumide tõttu. Selline hüpotooniline seisund ei ole füsioloogiline ja vajab ravi. Vererõhuhaiguse diagnoosimiseks ei piisa mõnel korral mõõtmisest, vaid seda peab tegema mitmel korral ja mitmepäevaste vaheaegade järel. Üha sagedamini püstitatakse diagnoos alles põhjaliku statsionaarse uuringu ja ka monitoruuringu teostamise järgselt.

Miks selline ettevaatlikkus diagnoosi püstitamisel? Kõrgvererõhktõbi on tõsine haigus ja kui seda on kord diagnoositud, siis võib piltlikult öeldes end elu lõpuni vererõhuaparaadiga seotuks lugeda. Vanemaealiste inimeste ajuhalvatused ja südamepuudulikkus on alguse saanud sageli just sellest, et kõrgvererõhuhaigust ei ole suudetud kontrolli all hoida, või on loobutud ravist ja jälgimisest siis, kui ilmnesid esimesed tulemused vererõhuvastaste preparaatide võtmise järel.

Sageli on kõrgenenud vererõhuga inimesed muretud oma vererõhu näitajatest kuuldes. Senini on nad ju end hästi tundnud, vaid mõnikord on olnud peavalu, uimasust, kahinaid kõrvades või hetkelist peapööritust ja seega nagu ei oleks põhjust end ravimisega koormata. Aga just pidev ülerõhk on organismile kurnav ja viib raske südamehaiguse või ajuvereringehaiguse tekkele. Seda tuleb meeles pidada ka neil inimestel, kellel vererõhuväärtusi on aegajalt mõõdetud kõrgenenuna.

Millegipärast on aga kujunenud üldine väärarvamus, et vanuse lisandudes ongi kõrgem vererõhk normaalne. Ometi pole see nii — on vaid teada, et sageli esineb just vananedes ka vererõhu tõus, mille üheks oluliseks põhjuseks arvatakse olevat ateroskleroosi (veresoonte seinte muutust, peamiselt suurte veresoonte jäigastumine).

Ulatuslikud aterosklerootilised kahjustused veresoontes viivad tihti olukorrani, kus vererõhu langetamine raviga ei too kaasa enesetunde paranemist. Vahel võib koguni tekkida vastupidine reaktsioon: kõrge vererõhuga kohastunud organism reageerib vererõhu normaliseerumisele vaevuste tekkimisega (pearinglus, nõrkustunne, väsimus). Ja nii väidabki inimene, et kogu süü halva enesetunde pärast lasub „liiga alla kukkunud” vererõhul. Tõepoolest võib sel juhul tal ka omamoodi õigus olla, kuid siiski on kõrgenenud vererõhu püsimine ohtlikum, kui raviga kaasnenud ajutine ebamugavustunne.

Kõikuv vererõhk

Vererõhu regulatsioon on keeruline ja hõlmab peaaegu kõiki organsüsteeme: olulisemateks on närvisüsteem, südame-veresoonkond, erituselundid (neerud), hingamiselundid jne. Kiired vererõhu muutused on seotud peamiselt närvisüsteemiga, siit ka nende inimeste mured, kellel on sageli kõikuv vererõhk.

On inimtüüpe, kes väga ärevalt jälgivad kõiki oma organismi signaale, nende jaoks on südamekloppimine, pearinglus, lihastõmblused ja külmavärinad ettekuulutajaks “millelegi tõsisele”. Raadios kuulutatud magnettormide päevad on neile täiendavaks ärevusallikaks. Nii ei suudagi sellise käitumise omapäraga inimene tõkestada oma hirmu selle ees, et nüüd tõuseb vererõhk ja tal hakkab halb. Niisugusel puhul oleks parim abimees psühhoterapeut, kuid neid hästi koolitatud ja igakülgse väljaõppe saanud spetsialiste meil kahjuks praegu napib.

Lootusetust peab nentima nende inimeste enesetunde parandamise võimaluste osas, kes napsutamisega end turgutavad. See on valiku küsimus, sest alkoholi tarbimine on vererõhku tõstev ja see võib püsida kõrgenenult päevi, isegi terve nädala. Paraku kaasnevad siin täiendavad riskimomendid: vere viskoossuse muutused pohmeluse perioodil koos kõrgenenud vererõhuga on ajuhalvatust provotseeriv seisund.

Kõrgvererõhuhaigetel on sageli keelatud leilisaun. Tegelikult on mõistlik leiliprotseduur ja saunatamine isegi kasulikud. Muidugi tuleb vältida saunas alkoholi ja isegi õlle pruukimist, karastamist külma vette hüppamise näol ja võistlemist leilitaluvuse alal. Kuumas õhus viibides vererõhk küll ajutiselt tõuseb, kuid pärast sauna on vererõhuhaigetel täheldatud isegi rõhu väärtuste langust ja head enesetunnet.

Kõrgvererõhuhaiguse ravis on kaasajal väga tõhusalt toimivaid ravimeid. See arsenal täieneb pidevalt. Vaja on vaid leida omale usaldusväärne tark arst ja seega on suur osa murest juba möödas, sest ravi on vägagi individuaalne ja vajab oskuslikku “tempimist”. Teil võib ka vedada ja saate kõrgvererõhuravi korraldada ilma ravimiteta. Ravimiteta ravimise väljendi on kasutusele võtnud soomlased. See on kompleks abinõudest, milledest olulisemad ja kindlasti tõhusad on:

  • kehakaalu normaliseerimine (miinus 5 kilo kaalus alandab vererõhku 5 mm/Hg),
  • liikumisharjumuse kujundamine
  • alkoholist loobumine
  • soolavaene tervislik dieet
  • psühhoemotsionaalse stressi vähendamine
  • ei tubakale

    Nii lihtne see ongi, odav pealekauba.