Minu hambalugu: keeldusin suud avamast, sest hambaarstil olid liiga karvased käed
Hoidsin suu kinni, sest arsti käed olid koledad
Kui mina kunagi ammu koolis käisin (1. klassi läksin ma aastal 1961) oli veel selline kord, et aastas ühe korra kontrolliti kõikide õpilaste hambad üle ja vigased hambad tehti korda. Päris esimest korda ma ei mäletada, aga kui olin juba kolmadasse klassi jõudnud tuli jälle arstile minna. Loomulikult kartsid kõik ukse taga oodates hullusti seda arsti juurde minekut. Hambapuur oli sellel ajal veel selline, mida arst pidi oma jalaga ringi ajama kui õmblusmasinat. Ja selle puuri hääl oli ikka jube rõve. Kui siis järg minuni jõudis ja ma sinna tooli istusin, siis haaras mind selline hirm, et ma ei teinud suudki lahti. Ja uskuge või mitte, ma ei kartnud seda koledat hambapuuri, vaid arsti. Arst oli väiksest kasvu juudivanamees. Tema käed olid lumivalged, pruunide laikudega, aga randmetest ülalt poolt olid nad karvased nagu karul. Ma vaatasin neid käsi ja surusin oma suu kriipsuks. Küll palus arst, et ma suu lahti teeks, aga mina raputasin ainult pead ja surusid huuled veel kõvemini kinni. Arst püüdis mind veenda, kuidas oskas, aga mina ei jätnud jonni. Lõpus küsis ta otse, et miks ma suud lahti ei tee? Ja siis ma ütlesin ka otse, et mina nii karvaste kätega onu oma suhu ei lase. Asi lõppeski sellega, et ta mind uksest välja saatis. Tegelikult oli ta oma aja kohta väga hea ja tark arst. Tema pandud plommid seisid kindlat suus. Ja hea mälestus on mul temast jäänud, sest ta ei hakanud minuga riidlema, vaid lasi mul lahkuda.
Pole hammast, pole probleemi
Veel on mul kooliajast meeles üks käik arstile. Mul olid hambad kasvanud pusereti ja mulle taheti panna hambaklambrid. Need olid nõukaajal ikka ühed jubedad asjad ja mina loomulikult keeldusin nendest. Olen kogu elu elanud oma puserti hammastega ja olen rahul. Mis kõige vahvam, minu hambad on peegelpilt ema hammastest. Ehe näide pärilikkusest.
Tundub, et sain endale küllaltki tugevad jäävhambad. Kui mina teismeline olin, siis ei olnud kogu hammaste teema nii päevakorral kui praegu. Hammastega sai pudeleid avatud ja pähkleid puretud ning ei mingeid probleeme. Kiitlemise koht see loomulikult ei ole, aga siis oli see kõva sõna kui limpsipudeli hammastega lahi said.
Probleemid tulid peale lapse sündi. Siis hakkasid nad lagunema ja tuli hakata arsti külastama. Millegipärast meeldis minu hammastele just aastavahetus. Ja kaks hammast olen ma sellepärast kaotanud, et ka arst ei viitsinud pühade aegu hakata neid parandama — pole hammast pole probleemi. Loomulikult juhtus niisugune asi jälle nõuka ajal.
Hirmutasin oma röögatusega arstid ära
Üks tore lugu juhtus veel. Oli jälle vaja arsti juurde minna. Auk tegi valu ja tuli kinni toppida. Olid juba paremad puurid, aga süsti puurimise puhul veel ei tehtud. Sisenesin kabinetti kus töötas oma kümme arsti. Ja siis see juhtus. Röögatasin üle kabineti nii kõvasti, et ruumi tekkis selle peale haudvaikus, kärbselendu oleks võinud kuulda. Kõik arstid olid oma puurid seisma jätnud. Minu tohter oli tabanud mind puurides närvi ja mul oli nii valus, et ma ei suutnud kisa tagasi hoida. Üsna ruttu taastus kabinetis endine töörütm ja minu hammas sai ka korda.
Kui vabadus nõukaaja välja vahetas, muutus hambaravi tasuliseks ja siis tuli üsna suured summad arstile kaasa võtta. Läksin kord arsti juurde ühe hamba pärast ja sain teada, et mul on veel viis hammast, mis tahaks parandamist. Koduteel olin üsna norus. Esmalt hakkasin arvutama, mis see kõik maksma peaks minema ja olin kurb, et proteesid ei ole enam kaugel. Ma olin siis kusagil neljakümnendates aastates. Mõtlesin, et võiks lasta ka teisel arstil asja üle vaadata. Mis selgus? Ainult üks hammas, peale mulle muret teinud hamba, vajas veel kõpitsemist. Sain mõlemad korda.
Siis juhtus aga niisugune lugu, et ühest hambast tuli siiski vabaneda. Läksin teda välja tõmbama. Olen niisugune imelik inimene, et ühest valuvaigistavast süstist ei mõiganud ma veel midagi. Tehti mulle siis kaks süsti. Peale teist süsti tundsin ma, et nüüd võiks juurima hakata. Arst asus asja kallale. See oli kui puu juurimine. Võttis ikka julmalt aega ja puramist, aga kätte ta selle sai ja mina sain närvikahjustuse. Poole alumise huule tundlikkus hävis ja sama poole hammaste tundlikkus ka. Veel praegugi ei tunne ma selle poole hambaid nii selgelt kui teise poole omi. See kestab üle viieteistkümne aasta juba. Arsti juures on aga selle poolega nüüd muretu käia — tuimestus omast käest võtta.
Arst lihvis hamba pooleks
Üks korralik teenimise lugu on mul veel meenutada. Läksin üht purihammast parandama. Puuriti ja puhastati ja kutsuti tagasi. Käisin oma neli korda nii edasi ja tagasi. Igakord arvasin, et ehk nüüd pannakse ikka plomm ära, aga ei midagi. Viiendal korral juhtus siis niisugune õnnetus, et see liiga õhukeseks lihvitud hammas läks arsti käes lihtsalt pooleks. Arsti ehmatus oli ehtne. Nüüd ei saanud ta mind enam tagasi saata, sest puurida polnud ju enam midagi. Hambapoolik ilutses kenasti välja sülitatult kausis. Siis ehitati mulle selle hamba asemel suhu mingi kolakas, mis seal praegugi veel on. Palun sellele kolakale pikka iga. Parem ikka pool muna kui tühi koor. Aga minu palve arstidele. Pange või mõnele käigule summat otsa kui just raha hädasti vaja. Meie ei saa ju niikuinii aru, mis te seal suus toimetate ja mis see tegelikult maksab. Puurige ikka hambaid just nii palju kui hädapärast vaja. Ülearu pole neid mõtet lihvida.
Need on minu lood, mis meeles on. Kindlasti on neid kusagil ajusopis veel, sest pikk elu juba elatud, aga arvan, et piisab ka neist.
Nüüd olen leidnud endale hästi toreda hambaarsti ja püüan teda ikka korra aastas külastada. Mida vanemaks ma saan seda kallimaks mulle mu hambad muutuvad. Tahaks proteese hästi kaugesse tulevikku lükata.
