Minu võitlus vähiga: kas mu organism tuleb uue ravimiga toime?
Eile käisin viieteistkümnendas keemiaravis. Pärast kahte ebaõnnestunud teraapiat muudeti mu ravi — hakkan senise Taxolo ja Carboplatino asemel saama Cisplatinot. Mulle määrati üks tsükkel Cisplatinot ehk kolm keemiaravi iga 3 nädala tagant. Kõikide arvutuste kohaselt peaks 12.12.12 olema mul viimane keemiaravi.
Enne eilset keemiaravi olin ma närvis, mõtlesin sellele pidevalt. Mis siis, kui keha ei võta seda ravimit ka vastu? Mis võiks juhtuda, kui allergiline reaktsioon on tugevam kui kaks eelmist? Kartsin kohutavalt järgmist ebaõnnestumist ning veel rohkem halba enesetunnet allergilise reaktsiooni korral.
Hommikul enne ravi alustamist käisin arstivisiidil. Mulle öeldi, et uus ravim võib veel rohkem iiveldust ning oksendamist esile kutsuda kui eelmised. Samuti on väga oluline Cisplationoga tarbida suures koguses vedelikku, et neerud võimalikult vähe kahjustatud saaksid. Vähemalt 1,5l päevas, kui toidukordadel tarbitu välja arvata. Enne ja pärast ravimit sain veeni ka korralikult vedelikku. Arst manitses, et kui kodus peaksin oksendama ning ei suuda iseseivalt vett tarbida, pean kindlasti haiglasse minema, kus mind veeni kaudu “joodetakse”.
Hetkel on enesetunne täiesti rahuldav, eile õhtul tundsin kerget iiveldust ja isu ei olnud, aga täna olen juba söönud. Jah, kõik end sööma ei kutsu ehk siis isutavad vähesed asjad. Näiteks täna hommikul keetsin edale täisterajahust pastat ning sõin seda basiiliku-tomati kastmega. Peale riivisin parmesani juustu. Kummaline hommikusöök, vähemalt minu jaoks. Iiveldusvastase ravimi lasin Brunol omale õlga süstida. Oleksin võinud selle ka tabletinäol sisse süüa, aga mõtlesin, et süst on täna kindlam valik. Päris valus oli, sest tegin tundlikumasse õlga. Ma pole nüüd paar kuud pidanud end süstima ning nn õlateema oli ununenud. Tromboosivastase süsti valu see muidugi ei ületanud, tegelikult see isegi ei lähenenud sellele.
Jõulud 2012 saavad kindlasti olema ühed erilisemad minu elus. Tahan veeta võimalikult palju aega koos oma kalli perega Eestis. Ma ei tea, mida ma oma vanaemata teeksin, ausalt, ma ei tea… Ka eile, kui ma uue katsele läksin, mõtlesin ma tema peale. See andis mulle nii palju jõudu juurde. Ma olen südamest tänulik kõigile, kes mind sel raskel ajal toetavad, sest täiesti üksi selle haiguse vastu võidelda oleks meeletult raske.
Loe kindlasti ka Kärdi eelmisi lugusid:
