Minu võitlus vähiga: kui palju on mulle seda imelist elu veel kingitud?

Kärt Krikmann on noor ja kaunis eestlanna, kes elab juba mitu aastat Itaalias Alpide vahel. Tema blogi Cattiva’s Closet on juba laialt tuntud moe, ilu ja elustiili blogina, kuid nüüd otsustas Kärt jagada oma lugejatega midagi palju suuremat, olulisemat — ta räägib oma võitlusest vähiga, soovides sellega eeskujuks ja hoiatuseks olla kõigile neile, kes ei pea regulaarset arsti juures kontrollis käimist oluliseks.

Loe kindlasti ka Kärdi eelmisi lugusid:

Diagnoos — munasarjavähk

Mida sa tunned, kui su sees kasvab surm ise?

Elust kanüülide ja voolikute keskel

Esimene keemiaravi mitmetest…

Elus esimest korda võin enda üle uhkust tunda

Olen ootamisest väsinud…

Neljas keemiaravi seljataga, juuksed kasvavad juba mühinal

Miks ei tohi internetist oma haiguse kohta lugeda…

Keemiaravi ootamatu ja ebameeldiv tagajärg

“Mul on sinust kahju, tütreke!”

Mis juhtub, kui keha ravimitele valesti reageerib?

Eile ma nutsin. Nutsin ühe inimese pärast, keda ma õieti ei tundnudki, aga kellest ma hoolisin. Enam teda ei ole siin ilmas ja juba kolm nädalat ei ole…

Kui ma eile haiglast kodu poole hakkasin kõndima, kohtasin üht oma sõpra, kes oli teel haiglasse. Mu süda aimas halba, aga sisimas lootsin saada häid uudiseid. “Ta on surnud, Kärt. Juba kolm nädalat. Ma arvasin, et sa teadsid.” Olin šokis ning pisarad voolasid. Ma ei teadnud sellest mitte midagi. Oleksin väga soovinud teda haiglasse vaatama minna.

Proovisin olla kõigest jõust tugev ning mitte nutta, aga ma ei suutnud. Katsin oma punased silmad päikeseprillidega, kuid pisarad mu põskedel reetsid mu seisundi. Tuikusin poe (meie optikapoe) poole nagu zombie. Inimene, kellest jutt, oli noor naisterahvas Peruust, kellel oli rinnavähk. Temast jäid maha 5-aastane tütar ning elukaaslane, kes on see sama sõber, keda ma eile kohtasin.

Paratamatult tekib küsimus, et kas mina olen järgmine? Kui palju mulle on seda imelist elu veel kingitud? Aasta, viis aastat, kümme? Ainus, mida ma tean ja milles ma kindel olen, on fakt, et ma tahan elada. Ma tahan reisida läbi maailma erinevad nurgad, luua oma pere, vananeda koos inimesega, keda armastan. See on mu suurim soov.

Täna küsis minult üks õdedest, et kas ma oskan origamisid valmistada. Eelmisel aastal kaunistas ta oma origamidega paar jõulupuud haiglas ning ta mõtles, et võiks sellel aastal ettevõtmisse kaasata ka haiged ise. Ma ei ole origamisid varem valmistanud, aga ma mäletan, et ostsin paar aastat tagasi Jaapanist mõned origamid ning neid tegema õpetava raamatu. Tore, et see nüüd lõpuks marjaks ära kulub.

Hetkel on selline tunne, et tahaks lihtsalt magada. Olen väsinud hommikusest varajasest ärkamisest ning loomulikult sellest tugevast keemiast, mida mu väike keha taluma peab. Koju minnes ootab mind aga eest virn kingapakke, mis on vaja Eestisse saata ja palju tegemist. Uni võib oodata, töö kahjuks mitte.

Sain täna teada, et KT-uuring oli korras ehk midagi ei leitud. CA125 on alanemas, aga CA19-9 on teinud kerge tõusu. Arst ütles, et jätkan oma senise keemiaga, tuleb lihtsalt CA19-9′l silma peal hoida. Olen rahul, kartsin hullemat.