Minu võitlus vähiga: olin alla andmas ja ootasin vaid lõppu...
Täna tunnen, et energiat on rohkem ning kasutan võimalust teile kirjutamiseks. Tunnistan, et olin alla andmas, ootasin vaid lõppu sellele kõigele. Juba nädalaid ma põhimõtteliselt ei söö ning lihtsalt olen. Ka suhelda ei taha ma enam kellegagi. Olen langenud musta sügavasse masendusse. Eile võtsin kokku kogu oma jõu ning tahtmise ja helistasin oma perekonnale Eestis. Sain aru, et mul on abi vaja, et ma ei tule sellest üksi välja. Esmaspäeval ostan piletid oma vanaemale ja onule, kes on juba pikemat aega soovinud siia tulla. Olen alati seda edasi lükanud, olen alati põikpäiselt arvanud, et pean oma eluga ise hakkama saama, ja seda mistahes olukorras.
Täna hakkaisn regulaarselt võtma Lexotani, mis aitab ärevushäirete puhul. Vanaema sõnul peaksin laskma endale kirjutada antidepressante ning kui paar kuud tagasi oleksin selle üle vaid naernud, siis nüüd ma arvan, et ma vajan neid. Ma loodan, et need annavad mulle jõudu ja tahet võitlemaks selle halva vastu mu sees.
Pean minema end sättima, et Milanosse sõita. Homme on mul mu kirurgi juures vastuvõtt. Saan teada, kas mind ootab ees uus operatsioon või mitte. Vastuvõtt on hommikul vara, mistõttu otsustasime minna päev varem ja öö instituudi lähedal asuvas hotellis veeta.
Ma küll ei tunne teid, aga olete mulle suureks toeks. Aitäh kõigile! Ma hoian teid oma ravi käiguga kursis.
Olge tublid ja nautige söömist. Loodan, et saan ka ise seda varsti teha.
Loe kindlasti ka Kärdi eelmisi lugusid:
