Seksuaalne riskikäitumise all mõistetakse seksuaalset tegevust, mis seab ohtu enda või teiste tervise, elu ja/või heaolu. Oluline on seal juures nii vabaduse kui ka saladuse ja riski tunnetamine.

Bioloogiline teooria

Meeste eesmärk isastena on levitada võimalikult paljudele emastele oma geenikomplekti. Seejuures oleks aga ju kondoomi kasutamine ebaloomulik käitumisviis. Samas ei rahulda me ka oma teisi bioloogilisi vajadusi vahetult.

Seksuaalkäitumise psühholoogilised motiivid

  • Nautlemine
  • Orgasmi kogemine
  • Mängimine
  • Tunnetus ja uudishimu
  • Lähedus ja ühinemine
  • Järglaste saamine
  • Soolise ja seksuaalse enesehinnangu kinnitamine
  • Rituaali sooritamine
  • Mitteseksuaalsete eesmärkide taotlemine
  • Kompensatsioon

Seksuaalse riskikäitumise taga olevatest põhjustest võib välja tuua vaimse tegevuse häired (psühhoos, maniakaalsus); isiksusehäired, mille joonteks on impulsiivsus ja ennastkahjustav käitumine; ning depressiooni.

Peenisekesksus kui identiteedi osa

Peenis ise ja sellega kogetavad aistingud, eriti orgasm, kinnitavad mehelikkust. Ülejäänud keha, seksuaalses mõttes, võib liialt seostuda naiselikkusega, mida ei saa tunnistada mina (self) osana. Seega võib kondoomi kasutamine seostuda tunnetega, mis ohustavad habrast mehelikku identiteeti.

Riskikäitumise tõenäosus võib suureneda seoses hingelise kriisiga. Riskiga seotud elevuse tunnetamine aitab leevendada ärevust, masendust jne. Tõeline risk, mida soovitakse alateadlikult riskikäitumisega ületada, on näiteks alanduse, häbi, lootusetuse ja abituse püsimine identiteedi osana. Riskikäitumise häbistamine, sundimine või meelitamine sellest loobuma võivad korrata varasemat traumat, milles mees tunneb end võimetuna haldamaks oma seksuaalsust ja keha.

Allikas: Meelis Sütti ettekanne konverentsil "Mees, seks ja arst"