Mis vahe on esimesel ja teisel unel ning miks me vajame mõlemat?
„Kas sul pole häbi magada?“
Oma hiljutises intervjuus jutustas Pennsylvania Ülikooli professor Harriett Sullivan sellest, kuidas suhtusid shakespeari-aegsed inimesed unesse. Nendel aegadel hinnati seda mitte nii palju füsioloogilisest vaatepunktist, kuivõrd eetilisest, kusjuures üpriski negatiivselt. Uni vastandati ettevaatlikkusele ja valmisolekule tegutsemiseks.
Arvati, et uni jätab inimese ilma mõistusest ning võimest juhtida oma soove. Tukkumisse suhtuti kui nõrkuse ilmutamisse. Selliseks suhtumiseks oli ka alust — öö kätkes endas alati rohkem ohtusid kui päev. See varjas pimedusega kõike, mis oli amoraalne või kuritegelik.
Veel tänagi kannab une eetiline hinnang endas jälgi taolisest arvamusest. Tööl või roolis magamajäämine on inetu ja ka suisa ohtlik. „Ärka ometi üles, kui palju võib magad?!“ — seda kuuleb tänapäeval väga sageli.
Lugedes kaasaegsete kuulsate inimeste elulugusid, võib kõikjalt leida viiteid selle kohta, et edu saavutati tänu vähesele magamisele. Eetiliseks ideaaliks oleks une puudumine üldse.
Kaotatud uni
Virginia Ülikooli ajaloolane Roger Ekirch, kes uuris ameerika varajaste kolonistide teemat, tundis huvi, kuidas möödusid ööd minevikus. Teema köitis teda 20 aasta kestel. Selgus, et keskajal olid ööd küllastatud kultuurieluga, mis erines päevasest oma tavade ja rituaalide poolest. Vaid unega seotud teemat üritas ajaloolane vältida. Ent talle ei andnud siiski rahu kummalised lood, mis ikka ja jälle tulid ilmseks vanade raamatute lehekülgedelt, päevikutest ja ülestähendustest. Need olid viited esimesele ja teisele unele. Tähelepanuväärne oli see, et autorid rääkisid sellest kui iseenesest mõistetavast, laskumata seletustesse, mida see endast üldse kujutab.
Kõikidest uurimisalustest tõenditest moodustus pilt kaugete aegade unedest kuni industriaalse revolutsioonini välja. Inimesed uinusid tavaliselt üheksa paiku õhtul, ärkasid kesköö paiku, veetsid ärkvel olles paar kolm tundi ning uinusid seejärel uuesti. Vaid suure väsimuse tõttu magati terve öö. Seda aga juhtus haruharva.
Aeg esimese ja teise une vahel oli täidetud mitmesuguse tegevusega. Talupoegadele oli see ainus võimalus, mil ei olnud tarvis päevaste töödega tegeleda. Käidi sageli naabrite juures külas või tehti väiksemaid majapidamistöid. See oli ka aeg, millal talupoeg, olles end välja maganud, tegeles järglaste saamisega — pärast esimest und oldi värsked ja puhanud. Arvati ka, et seks ongi kõige parem just pärast esimest und.
Ent kahe une vaheline aeg kulus ka unistamiseks ja plaanide tegemiseks, sest tavalise inimese jaoks oli see ainus rahulik ajahetk.
Valgustusaeg tõi endaga kaasa tee ja kohvi, hiljem ka kunstliku valgustuse. Ööd muutusid valgemateks. Algselt puudutas see kõik üksnes rikkaid, ja mõned neist tegid tutvust ka juba unetusega.
XIX sajandi keskpaigas loobuti suurlinnades harjumuspärasest unest. Vaid mõnekümne aastaga loovutas tuhandeid aastaid kestnud kaheks jagatud uni pimeduses ja rahus — olles oluliselt mõjutanud meie kultuuri — koha valgusele. Muutnud öö päevaks, muutsid tehnoloogiad ka meie psüühikat ja kultuuri. Kunstlik valgustus jättis meid ilma osadest unistustest ja fantaasiatest.
Kanadalane Jeff Warren on kirjutanud teadvuse seisundi muutustest, sealhulgas viidanud ka kaheosalisele unele. Ta märgib, et tänapäeval peetakse seda unehäireks. On aga täiesti võimalik, et meie organism on sel puhul juhuslikult meelde tuletanud tuhandete aastate jooksul välja töötatud harjumuse.
Unede evolutsioon
Inimese unerežiim on uskumatult plastiline. Igaüks meist läbib selle erinevad staadiumid. Kui sünnime, on meie uni mitmefaasiline — see vaheldub lühikeste intervallide jooksul ärkvelolekuga. Seejärel pikeneb öine uni, päevane aga muutub reaks lühikesteks hetkedeks. Ja alles siis, kui saame täiskasvanuks, läheme päriselt üle ühele katkematule öisele unele.
Vastavasisulised uuringud näitavad aga, et kaheosalisel unerežiimil elanud katsealuste jaoks muutusid päevad täiuslikumateks, valgus eredamaks, tundemeeled tundlikumateks, teadvus aga — kristallselgeks. Võib-olla keegi meist ei teagi enam, mis tunne on olla täiesti ärganud...
Allikas: Psihhologija, september 2013
