Mõned liigsed kilod tulevad kasuks

Käibetõdesid on raske kummutada. Ka meditsiin pretendeerib vahel vastuvaidlemist välistavatele tõdedele. Üks nendest väidab, et liigne kehakaal lühendab eluiga. Kas see aga tegelikult on ikka nii? Sellest räägivad kõik, ometi tundub, et midagi jääb välja ütlemata. Kui püüda sügavamale sisusse tungida, selgub, et liigne kehakaal teatud piirides polegi nii kahjulik, kui on harjutud arvama. Vahel osutub see lausa kasulikuks.

Loomulikult ei käi siin jutt ilmsest rasvumisest, vaid lihtsalt mõnest liigsest kilogrammist, millega võitlevad miljonid naised.

Ma ei ole paks, ma olen priske

Kõige adekvaatsemalt suhtub oma kehakaalu Astrid Lindgreni populaarse muinasjutu kangelane. Mäletate? Parajalt paks mees? Aktiivne, liikuv ja rõõmsameelne Karlsson katuselt.

Just sellisel inimesel on olemas kõik šansid elada kaua ja rahulikult, ilma eriliste haigusteta. Nii arvavad need teadlased, kelle arvamust järgnevalt tutvustame.

Nemad väidavad, et isegi “kohutavate” mõõtmetega tütarlaps, kes oma 170 cm juures kaalub 71,9 kg, ei pea õudusega viskama toitu oma külmikust välja ega asuma end näljutama. Vastupidi, enese pärast tasub koguni rõõmu tunda.

Kas või juba sellepärast, et rasv on vajalik mõningate siseelundite, näiteks neerude mehaaniliseks toetuseks. Need asuvad rasvapadjal, ning kui viimane hakkab kaduma, lähevad neerud “hulkuma“ — üles ja alla. Arstid nimetavadki seda nähtust nii — hulkuv neer.

Ja ka naise rinnad koosnevad suurelt jaolt rasvkoest. Kõhnumise puhul tekib ebameeldiv tendents — rinnad kaotavad oma kena vormi. Pealegi on rasv äärmiselt vajalik naissuguhormoonide sünteesimiseks, see aga tähendab, et ka menstruatsioonitsükli stabiliseerimiseks.

Turvapadi südamele

Just seda võib garanteerida täiendav kaal, mis veidi ületab normi ülemist piiri. Väike “strateegiline varu” rasva näol on tervise pant ning kaitse mitmesuguste hädade eest. Andmed selle fenomeni kohta on hakanud ilmuma teaduslikes meditsiinilistes ajakirjades juba päris ammu.

Suremuse ja kehamassiindeksi seose kõver on U-kujuline. Nii liigne kaal rasvumise näol kui ka mõtlematu kõhnumine mõjuvad ühtviisi halvasti tervisele. Ning madala näiduga kaal on koguni kahjulikum kui kõrgem.

(Kehamassiindeksi mõõtmise valem: kehakaal kilogrammides jagada pikkuse ruuduga meetrites.)

1987. aastal leidis grupp soome teadlasi, et kõige madalam surmarisk müokardi infarkti puhul on 30-49-aastastel inimestel, kelle kehamassiindeks on suurem kui 28,5. See tähendab, et kui “parajalt paksudel” tekibki infarkt sagedamini, siis surmaga lõpevad need haigused harvem kui normaalsete või kõhnade inimeste puhul.

Aga just südameprobleemidest hakatakse rääkima esmajärjekorras, kui jutt käib ülekaalust.

Neid paradoksaalseid järeldusi kinnitasid 20 aastat hiljem saksa ja šveitsi teadlaste tähelepanekud: suurema kehakaaluga patsiendid taluvad palju paremini müokardi infarkti kui normaalse kaaluga inimesed.

Millega see siis seletatav on? Võimalik, et keskmisest kõrgema kehamassiga inimeste organismis peituvad omad, kehamassi regulatsiooniga seotud valuvaigistid, mis aitavad üle elada valušokki ja teisigi ebameeldivusi.

Strateegiline varu

Väike ülekaal võib osutuda kasulikuks ka soliidsemas eas. Jaapani teadlased uurisid gruppi 80-aastaseid pensionäre ning tulid järeldusele, et ka selles eas on liiga väike kehamass palju halvem kui kerge ülekaal.

Normaalse ja vähese ülekaaluga inimestel ei avastatud olulisi erinevusi suremuses südame-veresoonkonna ning kopsuhaiguste, aga ka erinevate vähiliikide puhul. Kõhnukesed aga surid neli korda sagedamini eelnimetatud haigustesse, kusjuures üksnes vähki 18 korda sagedamini.

Seda reeglipärasust pole märganud mitte ainult jaapani teadlased. Nende ameerika kolleegid tegid kindlaks, et kõige madalam suremuse tase on eakatel ameeriklannadel kehamassiindeksiga 29,6 ning eakatel Ameerika meestel indeksiga 26. Samas peetakse neid numbreid ülekaalu näitajateks.

Mõõdukus ja kannatlikkus suhtumises oma kehakaalu tulevad alati kasuks. Toituge tasakaalustatult, ärge unustage füüsilist aktiivsust, suhtuge endasse paraja iroonia ja optimismiga — ning siis võib kaalu vabalt uksest välja visata. Dieetide kiuste.

Kui tervis korras, ära mine dieedile!

Uurijad on ühel meelel järgmises: kui silma järgi paistabki, et teil oleks tarvis paar-kolm kilo alla võtta, teie enesetunne on aga seejuures suurepärane (mida kinnitavad ka objektiivsed uuringud), ei tasu väljamõeldud standardeid nii väga jälgida, parem pidage nõu spetsialistiga.

Vägivald enese kallal võib kaasa tuua psühholoogilisi probleeme. Krooniline halb tuju on dieetide käes kannatajatele garanteeritud.

Peamine on aga, et vägivaldne kõhnumine võib kaasa tuua häireid organismi mitmesuguste elundite ja süsteemide talitluses.

Kehamassi vähendamine kutsub esile immuunsüsteemi nõrgenemise. See aga mitte üksnes ei tõsta riski haigestuda infektsioonhaigustesse, vaid on soodus pinnas ka mõningate vähivormide arenguks. Nii paradoksaalne kui see ka pole, kuid nii liigne kaal kui ka liigne kõhnus mõjuvad sarnaselt kasvajate arengule.

Näiteks neeruvähk, kui pikka aega pidada kõrge valgusisaldusega dieeti.

Mõelge sellele, mitmesuguste dieetide (Kremli, Atkinsi jms) kummardajad.

Kus ja millal tekib ebameeldiv pööre, on raske ennustada, kuid see võib kahtlemata juhtuda.