Kirjutan oma kogemusest depressiooniga ja selle ravist. Käisin Paldiski maanteel psühhiaatri juures, kuna pidevast pingest tööl oli depressioon ehk pidev kurvameelsus ja lootusetuse tunne, sekka veel ärevushäire ja unehäired.

Mõtlen pidevalt üle ja muretsen vist liiga palju. Lisaks teen veel klienditeenindaja tööd, mis tähendab, et puutun kokku rahulolematute klientidega, kes — mõned viisakamalt, teised sõimates — mind oma rahulolematusest teavitavad.

Olen noor ka ja mitte eriti paksu nahaga, mis tähendab, et see oli ka üks põhiline faktor, mis mind masendusse viis. Olen aasta aega tablette söönud ja arst küll küsis, kuidas mõjuvad, kuid ausalt öeldes ei saanud ma midagi eriti aru, sest emotsioonid ja tunded olid samasugused — sügavalt häirivad ja negatiivsed, masendavad igal tööpäeval ja pärast seda.

Rääkisin siis psühhiaatriga ja mainisin, et plaanin töölt ära tulla. Ütlesin, et võtan veel haiguslehe, kuna ei suuda enam tööl käia ja otsin niikaua uut tööd (olin ka varem mitu korda haiguslehel selle pärast). Mind üllatas aga arsti vastus sellele, tema arvates peaksin kohe töölt lahkuma, mitte haiguslehte võtma ning see polnud isegi arvamusena öeldud, vaid ta pigem nähvas mulle ja pani mind ennast süüdi tundma selles, et miks ma ikka seda tööd teen. Nagu Eestis oleks jube lihtne lihtsalt tööd vahetada ja kõikidel kohtadel saab ju nii palju palka, et miks ma ikka veel oma tervist seal rikun (erialane haridus on olemas, aga ega see ei garanteeri tervisesõbralikku keskkonda).

Põhimõtteliselt arsti arvates peaksin lahkuma omal soovil ja siis elama 120 eurost Töötukassa toetusest, niikaua kui siis uue sobiva töö leian. Kui leian kiiresti uue töö, siis on ju hea, aga kui ei leia? Toredaid soovitusi jagavad need psühhiaatrid ikka küll!