Musta pässikuga on ravitud umbes 20 haigust või vaevust, vanarahva tarkuste järgi ka vähki

 (12)
Must pässik kasetüvel.
Must pässik kasetüvel.Foto: Mari Kartau, Maaleht

Fungus betulinus (Inonotus obliquus (Ach. ex Pers.) Pilát)

  • kasekäsn
  • kasekreeps
  • tsaaga
  • kõokäsn

Must pässik on kase tüvel arenev seenmoodustis.

Pässiku viljakeha on ebakorrapärase kujuga, mõne sentimeetri kuni poole meetri suurused torukeste ja eosteta käsnalaadsed seened, mille välispind on must ja krobeline, lõhedega. Murdmisel laguneb must väline kiht tükkideks, aga sisemine pruun viljaliha, millel on valgete niitidega muster, on väga sitke ja tihe ja seda ei õnnestu kergesti puu küljest kätte saada. Nimi „must pässik” on arvatavasti tulnud sellest, et ta on kõva kui musta pässi pea.

Musta pässikut leiab peamiselt sookaasikutes, aga ka vanematel kaskedel. Nn tsaagakasvandustes nakatatakse seeneeostega ka metsaalasid, et saada toorainet tööstusele.

Ravimina kasutatakse suuremaid viljakehasid, mis ei kasva laguneval puidul. Ainult sellised pässikud kõlbavad rahvaravimiks. Ka oli vanarahval teadmine, et ei aita „kasekäsn”, mida on raiutud terariistaga. Pässik taoti puu küljest lahti puuhaluga. Eriti tõhus arvati olevat kevadel „raiutud” must pässik.

Rahvas lähtus kasekäsnaga ravimisel põhimõttest, et sarnane ravib sarnast. Must pässik on kase küljes olev kasvajalaadne moodustis ja sellest tuleneb ka tema kasutamine peamiselt kasvajate ravil, eelkõige seedeelundkonnaga seotud kasvajate ravil. Ummuksis keedetud kasekäsnavett joodi haiguse korral pidevalt. See aitas ka maokatarride puhul. Kasvajat või paiset võis ka niisama pässikuga vajutada. Ka arstid on musta pässiku raviomadusi üle 200 aasta uurinud, eriti populaarseks on tsaagaga ravimine muutunud viimasel kümnendil.

Seotud lood:

Ravimtaimede andmebaasist Herba leiab teateid, et musta pässikuga on ravitud umbes 20 haigust või vaevust. Keilast pärit teade pässiku kasutamisest: „Seedimist soodustasid kasekäsna (must torik, must pässik) tee; samuti piparmündi ja köömnetee.”

Alutagusel on pool sajandit tagasi kirja pandud: „Minu naabrid on pärit Viru-Maidla ja Mäetaguse vahelisest metsatalust (Varessaarest). Nende perenaine põeb vähki. Lasti mind metsast tuua musta pässikut. Seda seent ei tohtivat kase küljest eraldada tera -(metall)riistaga. Joodi tõve vastu musta pässiku teed.”

Lugu kasekäsna imettegevast jõust, pärit Vändra kandist: „Kasekäsn vähihaiguse ravimina. Aliide Jürgensonile rääkis ta naaber, et ta tuttav naine tundnud ennast pikemat aega halvasti. Ta sõitis Tartu arsti juurde. Arst uurinud ta läbi ja käskinud kolme kuu pärast uuesti tulla. Haiguse nime arst ei öelnud. Vähihaige mees sõitis omakorda Tartu. Sellele rääkinud arst, et ta naisel olevat vähk. Teada saades, mis haigus tal on, hakkas ta kasekäsna (kasekäsn ja kasevähk olevat üks) teed jooma. Seda kästud juua nii palju, kui ta jõuab. Kolme kuu pärast tundnud naine end tervena. Arsti soovi kohaselt sõitis naine kolme kuu möödudes Tartu arstile näitama. Arst vaadanud naise läbi ja imestanud, kuidas võis ta niisuguse diagnoosi kirjutada. Ta küsis naiselt: „Kuidas te end arstisite?” Naine vastas: „Teie ei öelnud, mis haigus on, mina ei ütle, kuidas end arstisin.”

Droogiks on peamiselt kase tüvel parasiteeriva torikseene eosteta mügarlik moodustis (Fungus betulinus), mida kogutakse aasta ringi. Musta pässiku ehk kasekäsna välimine kollakas kuni helepruun kiht eemaldatakse ja jäetakse alles seesmine kõva koega osa, mis tükeldatakse 5–6 cm läbimõõduga osadeks. Kuivatatakse võimalikult kiiresti temperatuuril mitte üle 50–60 °C. Säilitatakse õhukindlalt kuivas ja pimedas kõige kauem 3 aastat.

NSV Liidu X farmakopöa (1990) sätestab standardnõuded peenestamata ja peenestatud kasekäsnale: kaalukadu kuivatamisel kuni 14%, üldtuhka kuni 14%, orgaanilisi lisandeid kuni 1%. Toimeainete piirsisaldust aga farmakopöa ei kehtesta.

Kasekäsn sisaldab triterpenoide (inotodiool, betuliin, betuliinhape), polüsahhariide, polüfenoole.
Meie uuringud1 vähi valdkonnas näitavad, et musta pässiku metanooliga valmistatud ekstraktil on katseklaasi tasemel keskmise tugevusega toime. See pärsib leukeemia, kopsu adenokartsionoomi ja käärsoole adenokartsinoomi rakkude paljunemist ning avaldab nõrgemini toimet maksa hepatotsellulaarse andernokatsinoomi, suu epidermoidse kartsinoomi ja eesnäärme vähi rakkudele

Katseklaasis saadud tulemuste ja loomkatsete andmetel takistab kasekäsn mõningat tüüpi kasvajarakkude arengut, parandab vähihaigete enesetunnet, vähendab higistamist, langetab pisut vererõhku ja aeglustab pulssi. Droogi ja selle preparaate tarvitatakse seetõttu toetava vahendina pahaloomuliste kasvajate korral.

Musta pässiku uuringud on alles pooleli, olles hoogustunud viimasel aastakümnel. Seetõttu ei kuulu see droog veel Euroopa farmakopöasse ja Euroopa Ravimiamet pole selle mõjususele hinnangut andnud. Uuemad uuringud näitavad lisaks vähivastasele toimele (Gery et al., 2018), et kasekäsna ekstrakt toimib hepatiit C viiruse ja HI-viiruse vastaselt (Shibnev et al., 2011; 2015), omab tugevat antioksüdantset toimet ja mõjutab positiivselt immuunsüsteemi (Kim et al., 2005; Won et al., 2011), samuti soodustab see lipiidide ainevahetust (Lee & Hyun, 2014) ja avaldab toimet teist tüüpi diabeedi korral (Joo et al., 2010). Tõenäoliselt leitakse selle väga omapärase keemilise koostisega droogil veelgi rohkem toimeid ning tegemist saab olema tõsiselt võetava ravimvahendiga.

Andmete puudumise tõttu on must pässik vastunäidustatud raseduse ja imetamise ajal. Seda kasutades ei tohi loobuda onkoloogi ettenähtud ravist, sest kasekäsn ei asenda vähivastaseid ravimeid. Kõrvaltoimed ja koostoimed ravimitega ei ole teada.

Retsept

Käsnatükid jätta sooja vette 4–5 tunniks seisma, pehmenenud droog peenestada ja valada vahekorras 1 : 5 üle 50 °C veega, jätta 2 ööpäevaks seisma ja siis kurnata.

Juuakse 3 kl lonkshaaval 3–4 päeva jooksul vähi toetavaks raviks ja enesetunde parandamiseks, seejärel valmistatakse uus tõmmis.

Katkend Ain Raali, Kristel Vilbaste ja Mikk Sarve raamatust "Eesti ravimtaimed 1", kus on kirjas 80 Eesti armastatuima ravimtaime lood. Saame nende kõigiga põhjalikult tuttavaks: kuidas taime ära tunda, mis nimetusi ta kannab ning kuidas rahvas teda kasutanud on.