Öeldakse näiteks, et mõni viirus. Varsti, nelja-viie päeva pärast palavik taandub ja kõik on jälle enam-vähem korras. Kuid kuu või poolteise pärast on seis jälle sama ja taas ei tea keegi, miks see nii on.

Visa sündroom

Ühes meditsiiniajakirjas kirjeldavad oma kogemusi sellise probleemiga laste ravimisel Bostoni lastehaigla arstid. Sellise seni seletamatu põhjusega palavikuga kaasneb mõnikord veel mitu sümptomit. Lisaks palavikule esineb vahel veel haavanditega suupõletik (haavandiline stomatiit), kurgu- ehk neelupõletik ehk farüngiit ja mandlite ja lümfisõlme põletik.

See kõik kokku on saanud nimeks PFAFA-sündroom. Ja see sündroom võib kesta aastaid. Palavik tuleb tagasi visa järjekindlusega ja pea ühesuguste, lausa ennustatavate ajavahemike järel. Bostoni lastehaiglas raviti aastatel 2004 kuni 2006 sellise sündroomiga lapsi, kes aastate jooksul mitte millestki muust abi ei saanud, kirurgiliselt.

Eestlastele peaks selline raviviis hästi tuntud olema. Selleteemalise teadustööga ja praktikaga tegeletakse professor Mart Kulli juhtimisel Tartu Ülikooli Kliiikumi kõrvakliinikus juba pikemat aega. Nimelt lõigatakse kurgumandlid välja. Arstide keeles nimetatakse seda tonsillektoomiaks. Bostonis eemaldati 27 PFAFA-sündroomiga lapsel mandlid — osal neist eemaldati ühtlasi ka adenoid. 26 neist said oma korduvast palavikust lõpuks päris lahti.

Aitab, aga miks?

Bostoni lastehaigla kõrvaarst Greg Licameli tunnistab, et ta ei tea täpselt, miks selline operatsioon korduvast palavikust lahti aitab saada. Seda ütleb ta ka laste vanematele. Dr Licameli on nüüdseks näinud 60 last, kellel on PFAFA-sündroom. Meditsiinilises kirjanduses kirjeldati seda esmakordselt alles 1987, kui kõik sümptomid osati ühe sündroomi nimetuse alla koondada. Dr Licameli arvates on see siiski palju sagedasem haigus, kui me arvata oskame. Lihtsalt kõrva-kurguarstid ja lastearstid ei tunne sündroomi ära.

Tema uurimistöö sai alguse aga ta enda tütrest. 19-kuuselt algasid tal palavikuhood — regulaarselt iga kolme nädala tagant. Isa näitas teda haiglas paljudele spetsialistidele, need soovitasid erinevat ravi, kuid tulemusi see ei andnud. Isa leidis paar väikese patsientide hulgaga Euroopas tehtud uuringut, kus sellise probleemi puhul eemaldati mandlid ja palavikuhood lakkasid. Isa katsetas sama tütre peal — ja palavikuhood lakkasid kohe. Siis hakati tema juurde saatma teisi sarnaste probleemidega väikeseid patsiente.

Kõige kummalisem selle probleemi puhul on asjaolu, et mandlitest ei leita sageli ka peale eemaldamist ja põhjalikku uurimist mingeid kõrvalekaldeid normist — ei midagi, millega seletada palaviku või palavikuhoogude lakkamist. Ja seepärast ei tundu see üldse kirurgilist vahelesegamist vajava haiguse moodi.

Kuid miks mandlitega palavik ikkagi tekib ja miks pärast mandlite eemaldamist see tsüklilisus lakkab? Dr Licameli arvab, et mandlites pesitseb mingi “laisk” infektsioon, mille vastu immuunsüsteem on ülitundlik. Uurimistööd jätkatakse nüüd juba tihedamas koostöös immunoloogide, infektsionistide ja reumatoloogidega.

Nakkust täis mandlid tuleks eemaldada

Tonsille ehk rahvakeeli lihtsalt mandleid on näha suhu vaadates, adenoidiga ehk ninaneelumandliga asi nii lihtne pole. Viimane asub ninaõõne ja neelu ühenduskohas. Mõlemad koosnevad suuresti lümfikoest ja nende ülesanne on kohanemisperioodil, mis reeglina kestab puberteedieani, ära tunda baktereid ja nende vastu kaitsekehasid toota.

Kõige rohkem “treenitakse” seda kudet väikelapseeas. Tervel täiskasvanul on adenoid ja mandlikude taandarenenud. Kroonilise põletiku säilimisel aga jääb kude suurenenuks. Võiks ju lihtsalt oodata nende taandarengut, kuid liialt suurenenud adenoid lapseeas põhjustab pöördumatuid muutusi ninaõõnes — ja sellega ka tervises. Nakkust täis mandlite eemaldamine on põhjendatud kui mitmete haiguste ennetamise või leevendamise vahend.

Allikad: Arch Otolaryngol Head Neck Surg, MNT