Müstiline väsimus
Kroonilise väsimuse põhisümptom on üle poole aasta kestnud vaimne ja kehaline väsimus, millele pole leitud kehalist põhjust, mis mõjub kurnavalt ja halvab tegutsemisinnu. Kergendust ei too piisav puhkus ega ka säästlikum jõuvarude kasutamine. Tekkepõhjused ebaselged
Kroonilise väsimuse sündroomiga sarnaseid juhtumeid on kirjeldatud juba üle saja aasta tagasi, aga tõsisemalt hakati seda uurima alles 1980. aastatel. Sama asja kohta on käibel ka väljendid immuundüsfunktsiooni sündroom ja müalgiline ajupatoloogia ehk müalgiline entsefalomüeliit.
Toomsoo sõnul on kroonilise väsimuse sündroomiga inimesel tohutu kurnatuse tunne, ta ei taha ega jõua mitte midagi teha, ta on ükskõikne või isegi apaatne, puudub huvi ja jõud isegi suhtlemiseks. Osa haigetest pole suutelised enam ka oma kutsetööga toime tulema. Väsimus on kallal isegi siis, kui pole midagi teinudki.
„Väsimus on paljude haiguste või häirete üks tunnus, näiteks kaasneb see reumaatiliste või põletikuliste haigustega, aga siis kaob väsimus koos haigusega. Kui räägime kroonilise väsimuse sündroomist, siis pole inimesel ühtegi somaatilist ega psüühilist haigust, mis oleks väsimuse põhjustanud, ning ka piisav puhkus ei too reipust,” selgitab tohter.
Kroonilise väsimuse sündroomi diagnoos püstitatakse haiguste väljalülitamise kaudu ja patsiendilt saadud info põhjal. Diagnoosida on seda päris raske, sest pole ainsatki analüüsi, testi ega aparaati, mille abil seda kindlaks teha.
Kroonilise väsimuse sündroomi all kannatajad on enamasti patsiendid, kes käivad mööda arste, otsivad seletust ja pääsemist oma halvast enesetundest, aga arstid ei leia neil mingit häda. Neid patsiente on ka Toomsoo juurde sattunud. Neuroogi või reumatoloogi vastuvõtule satuvad nad siis, kui sündroomi kõrvalnähuks on kaelavalud.
Kõrvalnähtudeks võivad olla veel kerge palavik, valulikud ja turses lümfisõlmed, pea-, lihase-, liigese- või muud valud, suurem väsimus sellise kehalise koormuse juures, mis varem probleeme ei valmistanud, ärrituvus, keskendumisraskused, unustamine, unehäired jm. Võimalike kõrvalnähtude skaala on väga lai, selgitab dr Toomsoo. Seos depressiooniga
Toomsoo hinnangul võiksid selle sündroomiga patsientidega tegeleda eelkõige psühhiaatrid, sest kroonilise väsimuse sündroom on tugevalt seotud depressiooni, ärevuse, ületöötamise, stressiga. Antidepressandid ei kõrvalda küll sündroomi, kuid võivad mõnel juhul aidata leevendada kaasnevaid depressioonisümptomeid. Depressiooni peetaksegi üheks võimalikuks kroonilise väsimuse sündroomi vallandajaks. Kui väsimus kestab kuid ja aastaid, kahjustab see loomulikult inimese töövõimet ja elukvaliteeti. Mõningail andmeil on selle sündroomi all kannatajail nende tavaline aktiivsus vähenenud koguni poole võrra.
Kroonilise väsimuse põhjustes pole praeguseks täit selgust, vallandajate või soodustajatena on olnud kõne all immuunsüsteemi nõrkus, viirused, hormonaalsed häired, mitmesugused psüühilised tegurid, kestev stress, saastunud keskkond jm. On leitud sündroomi esinemist perekonniti, mis tähendab võimalikku geneetilist eelsoodumust. Sündroomi väljakujunemiseks on vaja mitme n-ö soodsa asjaolu kokkulangemist.
Enamikul haigetel arenevad sündroomi peamised tunnused kiiresti välja mingi konkreetse sündmuse järel, näiteks pikale veninud viirushaigus või psüühiliselt raske eluperiood. Kroonilise väsimuse sündroomi kohta on praegu rohkem oletusi kui kindlaid teadmisi. Viirusi peetakse teatud juhtudel sündroomi vallandajateks, aga mismoodi see täpselt toimub, on segane. On üsna levinud, et käiakse pooltõbisena tööl, ei ravita ennast tegelikult välja, haigus venib pikale ja halb enesetunne, sealhulgas meeletu väsimus, ei lähe ega lähe üle. Kui siis lõpuks jõutakse arsti juurde ja analüüsid on korras, võibki mõnikord tegemist olla kroonilise väsimuse sündroomiga. Aga miks viirushaigus krooniliseks väsimuseks üle läks, seda ei osata veel seletada.
Kui piisav puhkus — kas või korralik väljamagamine — väsimuse kaotab, siis pole tegemist kroonilise väsimuse sündroomiga. Loomulikult on inimene väsinud, kui ta on pidevalt rakkes, rabab ilma puhkamata tööd, aga krooniline rügaja võiks endal kroonilise väsimuse sündroomi kahtlustamise asemel koormust vähendada ja sissejuhatuseks ennast korralikult välja magada.
Ühtset ja kindlat ravi ei tunta
Seni pole väsimuse kõrvaldamiseks käibel ka ühtset ja kindlat teraapiat. Lähtutakse põhimõttest, et teraapia võiks alata peamiste sümptomite kõrvaldamisest. Näiteks kui on liigese- või peavalud, tuleks valuvaigistitega neist jagu saada. Paljude, aga mitte kõigi patsientide puhul on abi psühhoteraapiast, näiteks kognitiiv-käitumisteraapiast, mille abil saab muuta patsiendi suhtumist oma haigusesse ja haiguskäitumist.
„Kui kroonilise väsimuse sündroomiga patsient ei loobu uskumast, et tema väsimuse põhjuseks peab ikka mingi kehaline häire olema, ja ta jätkab endiselt arstide juures kõikvõimalikel uuringutel käimist, takistab selline uskumus tal oma kroonilise väsimuse sündroomist lahtisaamist,” ütleb dr Toomsoo.
Et pole tõestatud teraapiat, siis on ka raske öelda, milline on prognoos. Paljud patsiendid hakkavad pärast aastatepikkust sündroomi all vaevlemist tasapisi iseenesest paranema. Paranemine on eriti tõenäoline siis, kui vallandavaks teguriks on olnud mingi infektsioon või psüühiline koormus. Paranemisel tekib aeg-ajalt ka spontaanseid tagasiminekuid. Ent enamasti ei lähe see sündroom iseenesest üle, nii et tuleb varuda kannatust pikaks raviks. Osale haigestunutest jääb väsimus saatjaks aastateks. 10 protsendil võib seisund kulgeda väga raskelt, kuni voodissejäämiseni välja. Umbes sama paljud paranevad aga täielikult. Erialakirjanduses on soovitatud, et patsiendi koormuse määramisel võiks lähtuda põhimõttest: nii palju koormust ja aktiivsust kui võimalik, nii palju säästmist kui vajalik. Positiivne toime on juhendatud kehalisel treeningul koos järk-järgult kasvava kehalise aktiivsusega. Kuigi treening väsimust päriselt ei kõrvalda, vähendab ta seda siiski teatud määral. Väga järsku suure koormusega alustamine võib sümptomeid süvendada, patsiendi enesetunne halveneb ja ta loobub treeningust. Seepärast on mõistlik treenida juhendaja näpunäidete järgi ja alustada mitte väga suurte koormustega.
Väga paljud inimesed nimetavad ükskõik millise eriala arsti juurde minnes üheks mureks ka väsimust, suurel osal neist patsientidest on kindlasti mingi kehaline haigus, kuid on ka neid, kes peamiselt väsimuse tõttu üldse arsti juurde lähevadki. Toomsoo oletab, et kroonilise väsimuse sündroomi käes vaevlejaid võib päris palju olla, mingeid numbrilisi andmeid selle kohta aga pole. Naised kannatavad selle käes millegipärast rohkem kui mehed.
