Müüdid osteoporoosist

Osteoporoos on levinud üle maailma. Pole ühtegi rahvust ega riiki, kus ei esineks seda haigust. Viimastel andmetel on USAs, Euroopas ja Jaapanis osteoporoos ligikaudu 75 miljonil inimesel.

Müüt: osteoporoos on vanade inimeste probleem

Jutud sellest, et osteoporoos on ainult vanurite ja menopausiealiste naiste probleem, ei vasta tõele. Nimelt luutiheduse langus algab juba 25–30 aasta vanuses. Selleks, et üle 50 aasta vanuselt luumurdu ei tekiks, tuleb luu tugevdamisele mõelda juba noores eas.

Arstid on kokku puutunud koguni teismeliste osteoporoosiga ja selles ei ole midagi imelikku: lapsed ja noored liiguvad vähe, viibivad vähe päikese käes, veedavad suurema osa ajast arvuti või televiisori taga. Nad tarbivad vähe piimatooteid, eelistades gaseeritud jooke, mis ei ole tervislikud.

Mis toimub naise organismis pärast menopausi? Väheneb naissuguhormooni süntees, mille tagajärjel võib luumass väheneda 4–5% aastas. Seetõttu muutuvad luud hapraks ja tekivad luumurrud. Kui kasvuperioodis saavutab luustik maksimaalse tugevuse, siis ei ohusta osteoporoos ja sellest tulenevad luumurrud inimest hilisemas eas.

Müüt: meestel ei esine osteoporoosi

Osteoporoos esineb igal viiendal mehel. Üle 50aastaste meeste risk saada osteoporootiline luumurd elu jooksul on 30%, mis on võrdväärne eesnäärmevähi tekkeriskiga. Meeste luumass on naiste omast suurem. Seetõttu sagenevad osteoporootilised luumurrud meestel 10 aastat hiljem kui naistel.

Üks kolmandik kõige raskematest osteoporoosi tüsistustest – reieluukaela murdudest esineb meestel. Meeste elulemus pärast reieluukaela murdu on oluliselt kehvem kui naistel. Esimese aasta jooksul pärast luumurdu on üldine suremus meestel 39% ja naistel samal ajal 19%. Põhjuseks on rasked kaasuvad haigused, mille osakaal meestel on suurem kui naistel.

Müüt: Osteoporoos on ohutu

Osteoporoosi nimetatakse hääletuks epideemiaks. Haigus kulgeb pikka aega ilma kliiniliste tunnusteta ega põhjusta tervisehäireid hetkeni, kui tekib luumurd. Seetõttu ilmneb haigus alles hilises järgus, kui luutihedus on juba märkimisväärselt vähenenud. Kõige ohtlikum osteoporootiline murd on reieluukaela murd. Selle murru esinemissagedus tõuseb alates 70. eluaastast.

Reieluukaela murdu ei tohi alahinnata, sest 20–24% inimestest sureb aasta jooksul pärast murdu ja kõrgenenud suremuse risk püsib järgnevad viis aastat. Liikumispuudega või täiesti voodihaigeks jääb 33% inimestest. Kõigest 5%-l inimestest taastub liikumisvõime pärast reieluukaela murdu täielikult.

Osteoporoosi on võimalik ennetada täisväärtusliku toidu, tervislike eluviiside ja korrapärase füüsilise koormusega.