Naise pihtimus: rinnavähk tabas mind tõelise šokina
Oktoober on rinnavähikuu — oleme kindlad, et ilmselt oled sinagi sellest (sotsiaal)meedia vahendusel aimu saanud. Kahtleme aga, et oled kuulnud haiguslugu kelleltki, kes on seda ise põdenud.
Neli aastat tagasi oli Diana 30ndates hambaarstiõena töötav elujõuline naine. Tagasilöök saabus päeval, mil ta avastas saunas käies rinnast naha all oleva tüki. Täna on ta taas positiivne, tunneb end hästi, käib kaks korda aastas kontrollis ja saab rinnavähivastast tabletiravi. “Lõplikult terveks saab mind tunnistada alles siis, kui haigusest on möödas vähemalt viis aastat,” ütleb ta.
”Teil on rinnavähk!”
Pärast saatuslikku leidu rinnast võttis Diana endale nädala mõtlemisaega, mida edasi teha. “Seejärel rääkisin avastusest elukaaslasele, läksin perearsti juurde ja sain saatekirja mammoloogile,” alustab Diana. Seal soovitati lasta teha täpsemad uuringud ja kuu möödudes diagnoositi tal rinnavähk.
Varem ei teadnud ta sellest tõvest suurt midagi: “Tuttavad polnud oma haigusest täpsemalt rääkinud. Teadsin vaid, et mõnel sõbrannal oli see olnud.” Kontrollis ei olnud Diana kunagi käinud. “Lihtsalt ei osanud sellele mõelda.”
Et Diana perekonnas polnud varem rinnavähki esinenud, oli see kõigile väga suur šokk. “Õnneks oli pere kogu ravi aja mu kõrval ja seetõttu ei saanud ma väga enesehaletsusse laskuda. Ma ei tahtnud neid kurvastada ja üritasin vapper olla ning mitte välja näidata, kui raske mul oli.” Muidugi küsis ta endalt, et miks just tema pidi haigestuma ja mis on selle haiguse põhjuseks, kuid see käib ju pea iga haiguse juurde. “Allaandmise mõtet ei tekkinud hetkekski,” teatab naine.
Küll aga tundis ta eesootava pärast hirmu. “Muidugi mõtlesin kohe alguses sellele, et rind lõigatakse ära — milline ma siis olen?! Mul oli meeletu hirm. Õnneks ütles kirurg juba enne operatsiooni, et minu kasvajat saab eemaldada nii, et rind jääb alles.”
Kuigi Diana tunnistab, et sisimas tundis ta hirmu iga uue ravietapi ees, kartis ta kõige rohkem operatsiooni. “Oma kartustest rääkisin elukaaslase ja sõpradega, teiste lähedaste ees üritasin vapper olla — nad muretsesid mu pärast niigi.”
Parukas või uus soeng?
Poolteist kuud pärast tüki avastamist rinnast läks Diana operatsioonile, mille käigus selgus, et vähk on jõudnud areneda teise staadiumisse. “Operatsioonile järgnes kuus korda keemiaravi ja peaaegu poolteist kuud kiiritusravi. Umbes kuu pärast esimest keemiaravikorda hakkasid juuksed välja langema — see oli kogu ravi jooksul kõige raskem moment. Hiljem, kui juba parukat kandsin, suutsin selle üle isegi nalja visata,” meenutab Diana. Kiiritusravi sai naine nelja kuu jooksul.
Tema juuksed hakkasid tagasi kasvama umbes kuu pärast viimast keemiaraviseanssi. “Võtsin paruka ära, kui juuksed olid ühe sentimeetri pikkused. “Keemiaravi talusin päris hästi, ainult kahel viimasel korral tundsin end pärast mitu päeva halvasti — mul oli nõrkus, isu polnud ja süda oli paha. Mõnel korral ka oksendasin. Kiiritusravi oli juba kergem taluda,” räägib ta.
Pooleaastasel raviperioodil pidi Diana oma tavapärast päevatempot tublisti aeglustama, samuti olid mõned muudatused tema söögilauas. “Ravi ajal oli keelatud kasutada toidulisandeid ja vitamiine. Soovitati juua palju vett ja süüa seda, mille järele
isu on. Ennast sööma sundida oli raske, aga ega seda ei peagi.” Esimestel päevadel pärast ravikuuri oli ta üsna tubane, käies vaid veidi õues jalutamas. “Hiljem elasin üsna tavapärast elu.”
Positiivsed võnked
Vähi kiuste püüdis Diana säilitada positiivset ellusuhtumist. “Üritasin kogu ravi ajal võimalikult palju väljas liikuda ja sõpradega suhelda, et ei jääks liiga palju aega haigusele mõelda,” ütleb naine.
Diana viibis haiguse tõttu töölt eemal üle nelja kuu. “Pärast operatsiooni võttis üsna kaua aega, enne kui sain taas oma haiget kätt kasutada — minu töö nõuab aga mõlema käega tegutsemist. Samuti ei tulnud ma kodus toime tavaliste kodutöödega, näiteks pidin paluma kedagi teist, kui oli vaja vaipa kloppida, põrandat pesta või puid tuua.”
Kõige olulisem asi haiguse ajal oli lähedaste ja sõprade toetus. “Mitte ükski minu sõpradest ei kadunud sel ajal ära, vastupidi — sain teada, kui palju mul neid tegelikult on.”
Diana oli haiguse avastamise päevani naine, kes on harjunud paljuga ise hakkama saama. Ta pidi ära “õppima” abi palumise — alguses oli see raske. “On asju, mida ise enam teha ei saa, sest pärast lümfisõlmede eemaldamist kipub käsi raskemaid töid tehes paiste minema.”
Sõltumata haigusest pole Dianal kadunud kirg oma hobide vastu ja ta tegeleb nendega siiani aktiivselt. “Olen kogu elu tegelenud rahvatantsuga, millest aastaks loobusin. Nüüd tantsin taas, kuigi alguses pidin sealgi oma haige käega väga ettevaatlik olema.” Samuti on ta aastaid olnud kirglik kalamees — nüüd palub ta lihtsalt kellelgi teisel jäässe augu puurida. “Aerutamine pole ka just eriti kerge…” Hobidest tegeleb ta veel kangastelgedel vaipade kudumisega ning kui Diana end seda liiga kauaks tegema unustab, annab käsi sellest kohe tunda.
Suurim muutus…
… mis Dianas pärast haigust on toimunud, on tolerantsi kasv. “Oskan nüüd paremini märgata, kui kellelgi midagi viltu on või kui keegi vajab abi.”
Kuna naine sai kõige suuremat tuge ja julgustust tuttavatelt, kes olid ka ise sama haigust põdenud, on ta alati nõus sellel teemal rääkima ja julgustama neid, kes on sama diagnoosi saanud. Lugejatele soovitab ta aga regulaar-
selt kontrollis käia, sest varem avastatud haigus allub paremini ravile.
Kuidas rinnavähki ise avastada?
Eesti Vähiliidu meditsiininõunik Tiiu Liis Tigane soovitab muuta harjumuseks oma keha jälgida. “Naine peaks oma rindu tundma. Pole vaja keha karta ja ärevalt rinnas tükke otsida. Katsu oma rindu kord kuus duši all — nii tunned kohe, kui sellesse on tekkinud tükike või “tihend”. Kõik muutused, mis rinnaga toimuvad, et pruugi olla veel rinnavähk — näiteks mõnedel naistel on sisse tõmbunud nibud füsioloogiliseks eripäraks, kuid kui need pöörduvad väga lühikese aja jooksul sissepoole, võib olla see suureks ohumärgiks.” Üle 40aastastel naistel on soovitatav iga kahe aasta tagant mammogrammi teha. Kuid kui naisel on rinnavähile pärilik eelsoodumus, peaks mammoloogi poole pöörduma varem. Ta määrab vajadusel geneetiku konsultatsiooni, mille käigus selgub rinnavähi esinemise tõenäosus ja tervise jälgimise vajadus.
Enneta seda nii
“Me ei saa küll rinnavähki ära hoida, kuid me saame seda varakult avastada ja ravida,” ütleb Tigane. Ainus tee, kuidas ise rinnavähki ennetada, on tervislikult elada.
“Tervislik eluviis on äärmiselt oluline. On tehtud palju uuringuid, millest on ilmnenud, et väga oluline on naise toitumine puberteedieas, kui kujuneb välja tema hormoonsüsteem. Eriti tähtis on jälgida rasvade hulka oma igapäevases toidus — see peaks moodustama 25-30% päevasest kaloraažist. Õnneks on viimasel ajal hakatud tervislikule toitumisele rohkem tähelepanu pöörama.” Lisaks rõhutab ta liikumise ja spordi olulisust — ka neil, kes on rinnavähist paranenud, soovitatakse sportida.
