Noor õpetajanna: suhkrumaks ülekaalulisi lapsi limonaadist loobuma ei pane, taskuraha jätkub kõige jaoks

 (38)
Noor õpetajanna: suhkrumaks ülekaalulisi lapsi limonaadist loobuma ei pane, taskuraha jätkub kõige jaoks
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Töötan ühes Tallinna gümnaasiumis algklassiõpetajana ning näen kõrvalt, kuidas lapsed koolilõuna peale vilistavad ja tormavad vahetunnis poodi saiakesi, limonaadi ning energiajooki ostma.

Seda enam on mu jaoks imelik kuulata, kuidas poliitikud räägivad suhkrumaksust kui päästerõngast, mis peaks inimeste harjumusi muutma. Ilmselt on see vaid vabandus, et põhjendada maksutõusu, mis kuidagi riigi rahakotti täidab.

Kui mõni poliitik siiski sinisilmselt usub, et sellest ka tervisele kasu, toon teid kahe jalaga maa peale. Olin lapsepõlves ise pigem tüsedapoolne ja mul olid selle pärast suured kompleksid. 1990ndatel oli see pigem haruldane. Mu klassis õppis 30 last ja ma olin kõige tüsedam. Kui oleksin läinud kooli praegu, siis olnuks pea keskmik. Enam ei norita koolis mitte kaalu, vaid rahakoti paksuse põhjal. Laps, kel on raha, on tegija. Lõunasöök Subways või Hesburgeris on auasi.

Lapsed keelduvad pudrust ja praest

Klassijuhataja tunnis rääkisime sel nädalal maikuisest klassiekskursioonist Taevaskotta. Ööbime ühes turismitalus, kus on võimalik tellida ka söögikorrad. Küsiti menüü kohta ja selgitasin, et hommikul puder, päeval ja õhtul praad. Üks klassi aktiivsematest tüdrukutest tõstis kohe käe ja küsis, et kas on võimalik sellest söögist loobuda. Pakkus välja, et teeme sinnasõidul ühes suuremas poes peatuse ja igaüks ostab midagi kaasa.

Seotud lood:

Ohkasin ja rääkisin, et soe söök ikka esmane. Eriti arvestades päevaseid pikki ekskursioone. Üks õpilane kurtis sedagi, et tema laktoositalumatuse tõttu piimatooteid tarbida ei saa, seega on ka puder ning söögi kõrvale pakutav piim välistatud.

Küsisin otse, kas tõesti ei saa elada paari päeva üle nii, et igasugu limonaade, energiajooke ning rämpstoitu välditakse? Aruteluga jõudsin ka sinna, et küsisin, kas nad suhkrumaksust on midagi kuulnud. Kuna sotsiaalmeediat ning online-portaale jälgitakse, olid kümneaastased kaudselt kursis. Ega nad täpsemalt selle sisusse pole süüvinud, küll aga teadsid, et ilmselt lähevad koola ja muud joogid veidi kallimaks. Aga neil on sellest ükskõik, kuna jutt on ju sentidest.

Taskuraha vähemalt 10 eurot päevas

Möödas on ajad, kui laps kogus terve kuu taskuraha, et siis näiteks kinopilet osta. Mõni laps saab päevas 10 eurot, mõni rohkemgi. Selle eest osta või liitrite kaupa limonaadi ja paar pakki krõpsu takkapihta. Riiete ja muu pudipadi jaoks antakse veel eraldi summad, niinimetatud päevaraha ongi üldiselt pigem söögi-joogi peale mõeldud.

Kõige selle taustal ei mõista ma, miks vanemad ise peeglisse ei vaata. Makse võib tõsta lõpmatuseni, aga kõik saab alguse kodusest kasvatusest. Näiteks üks mu õpilane on 10aastane tüdruk, kes kahjuks pehmelt öeldes ülekaaluline ega jõua kehalise kasvatuse tunnis midagi kaasagi teha. Olen talle sõbralikult rääkinud, et energiajook nii noorelt ei sobi, rääkimata rämpstoidust. Aga selle asemel, et ta harjumused muutuksid, sain ta emalt hoopis pika monoloogi teemal, et kes olen mina, et tema last õpetada. Ema ise on peenike kui pliiats. Küsimus pole geenides, vaid ärahellitatuses — perepea töötab ühes kinnisvarafirmas ning rahaga pole neil kunagi probleeme olnud. Selle asemel, et lapsega ise tegeleda ja tema muresid kuulata, antakse raha pihku ja arvatakse, et nii on laps õnnelik.

Korralikku toitu soovib viiendik

Küsiks poliitikutelt pigem seda, et kuidas taoliste lapsevanemate hoiakuid muuta?

Mis klassiekskursiooni muutub, siis järgmisel päeval koostasin nimekirja, kes tellivad siiski toidukorrad. 28-st õpilasest 23. Raske hinnata, on see siis pigem palju või vähe. Rämpstoidu peatusi ma päevakavva igatahes ei lisa.