Ohutut päevitust pole olemas
Seoses kevade ja päikeseliste ilmade saabumisega kasvab soov palju väljas viibida ja hea päevitunud jume saada. Päevitust peetakse sageli ekslikult hea tervise tunnuseks. Tegelikult on see naha vastus ultraviolettkiirguse (UVK), peamiselt UVB poolt tekitatud kahjustusele.
Viimastel aastatel on päevitus siiski kaotamas populaarsust, sest sellel on seos nii eelnimetatud muutuste kui ka immuunsuppressiooni ja kae moodustumisega. Päikesepõletused, eriti lapsepõlves, suurendavad oluliselt melanoomi tekke riski. Huvipakkuv on fakt, et umbes 50-80% inimese kogu eluea UVK hulgast saadakse lapsepõlves või noorukieas. See viitab eriliselt just laste kaitsmise tähtsusele UVK eest.
Päikesevalgus sisaldab nii tavalist nähtavat valgust kui ka lühemaid nähtamatuid valguskiiri — ultraviolettkiirgust (UVK). UVK-st jõuavad maale UVB (lühema lainepikkusega) ja UVA (pikema lainepikkusega) kiired. UVB on peamiselt vastutav päikesepõletuse ja villide eest, indutseerides naharakkudest punetust ja valu põhjustavate lämmastikoksiidi, superoksiidi ja peroksünitritite vabanemist. Mõningal määral tekitab ta päevitust.
UVB kahjustab ka naha DNA-d, mille tulemuseks võivad olla solaarkeratoosid, fotovananemine, pigmendimuutused, herpesviiruse reaktiveerumine, basaal ja –lamerakulised vähid. UVA moodustab 95-98% UVK-st ning on põhiline pigmendi tootmise stimuleerija. Ta on sama ohtlik, kuna jõuab sügavamale nahka ja tekitab mitmeid analoogseid kahjustusi. Samuti tekivad fotosensitiivsed lööbed valdavalt UVA spektri osas.
Päikesepõletus on intensiivne põletikuline nahareaktsioon vastuseks liigsele UVK hulgale, põhiliselt UVB-le. Suurim võimalus selle tekkeks on kella 10-16 vahel, niiske ja sooja ilmaga. Oht esineb ka talvel, kuna lumi peegeldab ~80% UVK-st. Päikesepõletus võib ilmneda alles 24-48 tundi pärast päikese käes viibimist. Nahk muutub roosaks ja äärmiselt hellaks, võivad tekkida villid. Raskemal juhul võivad kaasuda iiveldus, nõrkus, palavik, külmavärinad ja peavalu, mis vajavad haiglaravi. Solaariumites UVA-st tingitud punetus ilmneb kohe, saavutab maksimumi umbes 8 tunni pärast ja püsib 24-48 tundi.
Päikesepõletuse astme määrab ära nahatüüp. I nahatüüp esineb tavaliselt kelti päritoluga, siniste silmade ja tedretähnidega inimestel. Sellisel nahal tekib alati põletus (see võib juhtuda juba 10 minuti päikese käes viibimisega) ja mitte kunagi päevitus. II nahatüüp saab kergesti põletuse, päevitub minimaalselt ning esineb kõige sagedamini heledanahalistel, punaste või blondide juustega ja siniste silmadega inimestel. III nahatüüp võib mõnikord saada kerge põletuse ning päevitub keskmiselt. IV tüüp saab põletuse harva ja päevitub keskmisest tugevamini. V ja VI tüüp on tumedanahalised, kes peaaaegu kunagi ei saa nahapõletust.
Vanusel on kaudne seos päikesepõletusega. On leitud, et põletuse risk väheneb 3% iga aastaga alates 18. eluaastast.
Paljud ravimid võivad põhjustada suurenenud tundlikkust päikesele. Tavalisemad neist on antibiootikumid (doksütsükliin, tetratsükliin, griseofulviin, tseftasidiim, tsiprofloksatsiin, ofloksatsiin jt), põletikuvastased vahendid (ibuprofeen, diklofenak, indometatsiin jt),tiaziidid, vit-A derivaadid, mõned antidepressandid jt. Korraliku päikesekaitse tagamisel ei pea tingimata ravimitest loobuma või neid millegagi asendama.
Iga inimese nahk võib olla päikese käes teatud aja ilma punetuse tekketa. Seda perioodi nimetatakse minimaalse punetuse doosiks (MED). Kui näiteks kasutada päikesekaitsevahendit faktoriga 12 ja võtta arvesse keskmist MED-i 20 minutit, siis võib päikese käes ilma põletust kartmata viibida 240 minutit (4 tundi). Peale seda aega hakkab tekkima punetus.
Kokkuvõtlikult: päikese käes viibimist ei pea mitte täielikult vältima, vaid tuleb seda teha mõistlikult.
