Öine näljapaine
Termini ingliskeelne nimetus on night eating syndrome (NES). Muidugi ei vaevle igaüks, kes öösiti külmkapiust kulutab, veel kohe sündroomi küüsis. Klassikalisest toitumishäirest võib rääkida alles siis, kui kindlad sümptomid peavad paika ja kestavad vähemasti kolm kuud. Seda teemat on põhjalikult uurinud ameerika professor Dr Albert J. Stunkard Pennsylvania ülikoolist ning avaldanud alates 1955. aastast arvukalt sellesisulisi uurimusi.
Mis toimub?
Harilik öösöödik katkestab oma une umbes kaks korda öösel, tavaliselt kella kahe ja kolme vahel. Põske läheb vähemalt 25 protsenti päevasest kaloraažist (pärast õhtusööki) ja pea alati näeb öökäik ette süsivesikuid, kuna need toimivad kiiresti ja kergesti.
Häiritud unerahu tagajärg on hommikune paha tuju ja mõningased meeleolukõikumised ööpäeva jooksul (no kellel siis ei oleks?!). Sageli kannatavad aga öösööjad ka depressiooni või ärevuse all, mis on seotud enda söömisharjumustega. Taolised pidusöögi-episoodid tekitavad nimelt pigem süütundeid kui hedonistlikke rõõme. Lisaks viib pikemas perspektiivis selline orgiarežiim ülekaaluni.
Üks öösööjate kindel ühisjoon on puuduv hommikusöök, siinkohal mainivad allikad isegi hommikust anoreksiat. Esimene eine leiab aset tavaliselt alles keskpäeva eel ehk siis mitu tundi pärast hommikusi toimetusi.
Enamasti kurdetakse ka sagedast unetust vähemalt kuni keskööni.
Sellised öösööjad teavad tegelikult ka öösel, mida nad teevad, kuid päeval kontrollivad nad ennast ülimalt hästi ja söövad vähe, unes seevastu on teadlik kontroll välja lülitatud. Inimesed ärkavad ja söövad — see väsitab ja loob heaolu. Nii tekib omalaadne nõiaring.
Hoopis omaette grupeeringu öösööjate liigas moodustavad need inimesed, kes elavad õndsas teadmatuses sellest, milliste hävitustöödega nad öösiti hakkama saavad. Seda kutsutakse lühendiga NSRED (nocturnal sleep related eating disorder) ja peetakse eelkõige parasomniaks, see tähendab unega kaasnevaks, mitte söömishäireks.
Kui teadlikkus välja arvata, on mõlemal üsna sarnased mured: kaalus juurdevõtt, unekatkestused ja häbi kontrollikaotuse pärast. Lisaks pereprobleemid, depressioon ja päevased söömishäired.
Geneetilistest uurimustest on selgunud, et kolmandikul öösöömissündroomiga inimestest on ka üks esimese ringi sugulane, kes piinleb sama häda käes.
Doktor! Doktor!
Ameerikas ravitakse selliseid söömaorgiate pidajaid antidepressantide laadsete ravimitega. Näiteks näeb üks ravi ette loomuliku melatoniinitaseme suurendamist öösel, keha neerupealsete stressireaktsiooni vähendamist ja leptiinitaseme tõstmist selle tundlikkuse parandamiseks.
Raviks kasutatakse ka trüptofaani, mis on inimesele asendmatu aminohape. Kuna rohkem kui 70% öistest sööjatest püüavad süsivesikuid ahmides ärevust seljatada, on usutavasti põhjus selles, et süsivesikurikkad toidud suurendavad trüptofaani kogust, mis muundub ajus serotoniiniks ja soodustab üleüldist heaolutunnet.
Ise „teadliku uneskõndimise“ vastu unerohtu võtta ei tohiks, kuna tegu pole sassis une-, vaid häiritud söögirütmiga.
Osa terapeute soovitavad toitumishäire vastu viis korda päevas süüa ja otse loomulikult — võimalikult tasakaalustatult. Külmkapis ja muudes toidusalvedes peaksid olema vaid juur- ja puuviljad ning piimatooted — jumala eest mitte šokolaadi või rasvast vorsti.
Kuna ÖSS on väga tihedasti stressiga seotud, tasub õhtul enne magamaminekut lõõgastuda, seega ei märulifilmidele ja tüliküsimustele pereringis.
Kasu peaks olema asja kontrolli alla saamiseks ka söömispäeviku pidamisest.
Kas peabki lisama, et jooga, hingamisharjutused ja autogeenne treening kuluvad sellisel puhul marjaks ära?!
