Miks muutub iseloom?

Vanu inimesi kimbutavate mitmesuguste haiguste tõttu võib nende iseloom tundmatuseni muutuda. Enne rahulikud ja heatahtlikud inimesed võivad nüüd mitte üksnes unustada ja kõike segi ajada, vaid lausa verbaalset ja füüsilist agressiivsust ilmutada. Nad süüdistavad pidevalt, püüavad vahel lüüa või tõugata lähedasi.

Selline käitumine vihastab sageli sugulasi, kes nende eest hoolitsevad, ning kutsub esile nendepoolse vastureaktsiooni. Nad lihtsalt ei mõista, millest selline vaenulikkus ning arvavad, et see on suunatud isiklikult nende vastu. Ent see pole kaugeltki nii! Ärrituvuse põhjus, probleemid mäluga ning agressiivsus on tingitud muutustest aju verevarustuses, mille tulemusel muutuvad reaktsioonid mitte ainult lähedaste, vaid kogu maailma suhtes. Haige ei ole siin süüdi, ta lihtsalt ei ole suuteline oma käitumist kontrollima. Selle asemel, et olla kuri, püüa ta tähelepanu kõrvale juhtida olukorrast, mis agressiivsuse on põhjustanud. Näita, et tunned talle kaasa, et oled sõbralik ja valmis aitama.

Nõuanne. Pea kindlasti arstiga nõu. Arutage läbi, millised ravimid võiksid seisundit tasakaalustada.

Miks ta käitub kummaliselt?

Paljud perekonnad ei pööra tähelepanu oma lähedaste käitumishäiretele. Arvatakse, et see on vanas eas normaalne. Arsti poole pöördutakse alles siis, kui elu on muutunud lausa väljakannatamatuks. Samas ei ole unustamine, lohakus ja agressiivsus vanadusega kaasaskäivad kohustuslikud tunnused, vaid võimalikud märgid algavast dementsusest. Ning õigeaegselt alustatud ravi võib pehmendada, vahel kaugele edasi lükata haiguse ebameeldivaid tagajärgi. See aitab lähedasel kauemaks ajaks säilitada kontakti inimestega ning enda eest ise hoolitseda.

Peab arvestama ka sellega, et kodus elav dementne inimene mõjutab kõikide pereliikmete elu. Läheb vaja uskumatut psüühilist kindlameelsust ja kannatlikkust, et vastata sajandat korda ühele ja samale küsimusele, veenda teda, et keegi pole ta pensionit puutunud, paluda tuhandendat korda, et ta ei laseks sisse võõraid inimesi ... Seega tuleb eelkõige hoolt kanda oma isikliku tervise ja teiste pereliikmete normaalse elukeskkonna eest. Ära ürita ilmtingimata probleemi iseseisvalt lahendada. Sa ei pruugi sellega toime tulla. Parem on juba varakult pöörduda abi saamiseks psühholoogi poole.

Nõuanne. Kõik, kes hoolitsevad dementsete inimeste eest, peaksid seoses keerulise olukorraga konsulteerima spetsialistidega, et saada nii meditsiinilist kui ka juriidilist abi.

Kuidas õigesti hooldada oma lähedast kodus?

Kui armas inimene on voodisse aheldatud, on see suur õnnetus. Samas on oluline mõistlikult jaotada oma jõudusid ja võimalusi, mitte aga kanda kogu hooldamise raskust oma õlgadel, muutes end juhtunu ohvriks. Kui tunned, et jõud on otsas, et sul on endast kahju, kui oled depressioonis, siis viitab kõik sellele, et tuleb pöörduda kvalifitseeritud abi järele. Hea variant on põetaja, kes võib ajutiselt sind asendada ning puhkust anda.

Kui peres on voodihaige inimene, on vajalik mitte niivõrd meditsiiniline abi, kuivõrd tema igapäevane mugavustunne. Siin on ka pisiasjad olulised – õdusalt sisustatud tuba, armsad asjad, mis lamajat ümbritsevad, võimalus lähedastega suhelda. Tema maailm on nüüd ju ahenenud toa mõõtudeni. Hoolitse selle eest, et see ruum oleks muljetega täidetud. Ja mis kõige tähtsam – suhtle, isegi siis, kui sulle tundub, et ta ei saa alati kõigest aru.

Nõuanne. Kui otsida põetajat, tuleb pöörata tähelepanu sellele, et ta peab meeldima haigele, mitte niivõrd tema lähedastele. Esimesel kohal peavad olema just tema tunded ja elukvaliteet. Põetamist saab õpetada, kontakt aga peab olema. Hea põetaja küsib kindlasti luba mitmesugusteks abistavateks toiminguteks, ta kommenteerib oma tegevusi isegi siis, kui haige on dementne või kontaktivõimetu. Põetaja peab pidevalt täitma neid haige funktsioone, mida too ise enam ei suuda. Igas seisundis inimene tahab jääda isiksuseks, mitte aga vaikivaks objektiks, keda pööratakse, pestakse, kaetakse ja riietatakse. Kõike, mida haige võib iseseisvalt teha, tuleb talle võimaldada. Kui aga iseseisvust ja iseteenindamist enam ei ole, siis võib haige säilitada oma sõltumatuse otsuste vastuvõtmise tasandil – kas süüa nüüd või hiljem, kas raadio või televiisor ...

Mida teha süütundega?

Kui näeme, kuidas meie armsad vanakesed kustuvad meie silme all ning kaotavad aegamööda iseennast, meie aga ei saa sinna midagi parata, tekib irratsionaalne süütunne. Tunneme end süüdi selles, et kunagi tekkisid meil konfliktid, me helistasime neile haruharva, ei täitnud nende palveid ning suhtlesime vähe – kuigi oleksime võinud … Süütunne on sageli seotud ka sellega, et hetkel, selles olukorras, ei saa me ka nüüd alati nende kõrval olla, et ise oleme terved, lähedast aga ei suutnud haigusest hoida. Sellise süütunde allikas on „maagiline“ ettekujutus meie endi kõikvõimsusest. Otsekui meist sõltuks lähedaste inimeste elu ja tervis. Tegelikult see pole ju nii. Mitte keegi ei suuda ette näha sündmuste arenemist.

Teiseks süütunde tekkimise põhjuseks on meie ühiskonnas levinud ettekujutus, et haige sugulased peavad maksimaalselt hästi hoolitsema tema eest, pühendama talle kogu oma vaba aja ning jätma tahaplaanile kõik oma isiklikud huvid.

Siiski peaks mõistma, et mitte kõik ei allu meile ega ole ka jõukohane. Seda eriti siis, kui perekonnas tuleb selline olukord esmakordselt ette ning kellelgi pole ei meditsiinilisi teadmisi ega oskusi hoolitsemaks raskelt haige eest.

Mõned inimesed kurdavad aga, et pühendades kogu oma aja haigele, nad lihtsalt raiskavad seda aega. Selline arvamus on kahjulik eelkõige nendele, kes seda arvavad. Psühholoogid kinnitavad, et inimesed, kes suhtuvad oma raskelt haigesse lähedasesse kui koormasse, väsivad kiiremini ning põlevad ka emotsionaalselt läbi, langevad kergemini depressiooni ning haigestuvad. Need aga, kes on seisukohal, et raske elukogemus annab neile võimaluse ilmutada oma häid omadusi ning väljendada armastust lähedase vastu, muutuvad palju elujõulisemaks.

Nõuanne. Saata lähedasi nende teel loojangu poole, on kibe õnn. Peamine, mida nad vajavad, on soojus, toetus, kohalolek, mõistmine. Saame sellest kõigest ka ise väga palju. Isegi seda rohkem, mida haigemad nad on. Hakkame mõistma enestes seda, millest enne teadlikudki polnud. Ehk teisiti öeldes – avastame enda parema poole. See on aga väga oluline meie selles elus, millist hakkame elama pärast meie armsate lahkumist.

Tähtis

  • Peamine eaka inimese eest hoolitsemisel pole mitte niivõrd meditsiinilise teeninduse kõrge kvaliteet, mille oled organiseerinud, vaid tähelepanu, mida ta saab sinult ja teistelt lähedastelt. Suhtle temaga loomulikult, ära rõhuta tema abitust või halba enesetunnet. Loo uusi rituaale: arutage õhtuti uudised läbi (soovitavalt head), loe talle ette, vaadake fotosid …
  • Ära oota oma abi eest tänulikkust: sinu lähedane on praegu keskendunud oma isiklikele muredele, oma seisundile ning ilmselt ei suuda ta sulle hetkel tänulikkusega vastata. Ent lõppude lõpuks teed sa seda kõike ju endale. Ja ka selleks, et olla veendunud, et tegid kõik, mis suutsid.
  • Ära ürita kõikide muredega ise toime tulla. Selliselt kasvab nii füüsilise kui ka psüühilise üleväsimuse risk. Ära häbene abi küsida lähedastelt, kutsu abilisi, põetajaid, spetsialiste.
  • Küllap on sul raske alati rahulikuks, heatahtlikuks ja optimistlikuks jääda. Luba endale tunda igasuguseid emotsioone, sealhulgas ka ärritust, tigedust, enesehaletsust. Sul on selleks kõigeks täielik õigus. Võta hingetõmbeaega, ürita suhelda sõpradega, spordi, tegele meelisalaga. Kui tunned, et enam kuidagi ei suuda, pöördu psühholoogi poole.

Allikas: Domašni Otšag, juuni 2016