Üksikuid paanikahooge esineb elu jooksul umbes 10 %-l elanikkonnast. Ent üksikud paanikahood ei ole veel paanikahäire. Paanikahäiret iseloomustavad korduvad ootamatult, enamasti ilma erilise põhjuseta tekkivad tugeva ärevuse, hirmu või ebamugavustunde hood, millega kaasneb rida vegetatiivse närvisüsteemi aktiveerumisega kaasnevaid sümptomeid — südamepekslemine, õhupuudus, ebamugavus rinnus või kõhus, pearinglus, tasakaalutus, ülemäärane higistamine, sisemine või nähtav värin, iiveldus jne. Paanikahäiret esineb elu jooksul umbes 1,5-2,5 protsendil elanikkonnast.

Kuna paanikahood on väga ebameeldivad ja sageli äärmiselt hirmutavad, tekib nende käes vaevlejal sageli kartus uute hoogude tekkimise ees ja mõnikord lausa painav hirm hoogude võimalike “hirmsate” tagajärgede ees. Selle hirmu tõttu hakkab inimene vältima kohti või olukordi või tegevusi, mis oleks nagu seotud paanikahoogude tekkimisega. Asjaolu, et enamasti on tegemist vaid ajalise kokkulangemisega, mitte aga põhjusliku seosega, jääb paanikahoogude käes vaevlejale sageli märkamatuks.

Hirmusündroom

Õnnetuseks on vältimiskäitumisel kalduvus ajapikku laieneda üha enamatele olukordadele või kohtadele, mis võib viia paanikahäirega inimese elutegevuse olulise ahenemiseni. Äärmuslikel juhtudel võib paanikahäire aheldada haige kodu või isegi voodi külge. Harvad pole juhtumid, kus paanikahäirega inimene püsib küll “elu põhivoolus”, kuid suudab seda teha vaid tänu mõne lähedase pidevale juuresviibimisele — üksi ei julge ta minna paljudesse kohtadesse (kinno, teatrisse, suurematesse poodidesse, sõita bussi või autoga). Sageli ei julge paanikahäirega inimene ka üksi kodus olla. Kui korduvatele paanikahoogudele ning hirmule uute hoogude võimaliku tekkimise ees on lisandunud vältimiskäitumine, on paanikahäirele lisandunud agorafoobia. Agorafoobiat esineb umbes pooltel paanikahäirega haigetel.

Kuigi paanikahäire tekkimise põhjused ei ole tänaseks kaugeltki selged, on selle ravimiseks rida võimalusi.

Ravivõimalusi

Paanikahäiret ning sellega sageli seotud agorafoobiat saab edukalt ravida kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia abil, mille efektiivsuse kohta on viimastel aastatel kogunenud hulgaliselt teaduslikku tõestusmaterjali.

Efektiivseks on osutunud ka rida antidepressante (nn serotoniini tagasihaarde pärssijad, tritsüklilised antidepressandid jt) ning mõned rahustid. Viimase kahe ravimigrupi efektiivsus on üldjoontes võrreldav. Vaatamata küllalt kõrgetele efektiivsuse näitajatele on mõlemal ravimigrupil ka omad probleemid: rida võimalikke kõrvaltoimeid, raskused ravi alustamisel ja lõpetamisel. Rahustite puhul tuleb arvestada ka võimaliku sõltuvuseohuga.

Kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia omakorda seab teatud tingimused nii terapeudile kui patsiendile, mis selle kasutamisvõimalusi mõnevõrra ahendab. Probleemideks on küllalt sage sümptomite taastumine peale ravi lõpetamist.

Tekkepõhjus teadmata

Vaatamata asjaolule, et meil on olemas suhteliselt tõhusad vahendid paanikahäire kontrollimiseks, napib teadmisi selle psüühikahäire tekke- ja püsimispõhjuste kohta. Paanikahäire tekke seletamiseks on küll püstitatud rida bioloogilisi (geneetilised põhjused, hingamisfunktsiooni häired, häired serotoniini, noradrenaliini, gamma-aminovõihappe ning koletsüstokiniini süsteemis) ja psühholoogilisi hüpoteese (erinevate isiksusestruktuuride tasakaalustamatus, ebaadekvaatsete kiindumusmustrite püsimine, kehatunnete liialdatud või väär tõlgendamine), kuid ükski neist pole ammendav.

Seetõttu on õigustatud edasine töö haiguse põhjuste ja ravivõimaluste täpsustamiseks. Sellealast uurimistööd on aastaid tehtud Eestis TÜ Psühhiaatriakliinikus, kus on praegu koostöös Füsioloogia Instituudiga käimas mitu paanikahäire geneetilisi tekkepõhjusi ning ravivõimalusi käsitlevat uurimisprojekti, milles oodatakse osalema nii paanikahäirega inimesi endid kui nende lähemaid sugulasi.

Lähem info: tel 07 318 721 (tööpäeviti kl 11-13)
või e-postilt: Innar.Toru@kliinikum.ee, Eduard.Maron@kliinikum.ee.