PÄEVA KOMM: Treeneri soovitatud ranget dieeti järgides rikkusin oma tervise
Ok, tulemused on tõesti kiired tulema ja kõik peaks nagu happy olema. Kuid mille arvel see nn edu tuleb? Kõige võikam ongi, et seda nimetatakse tervislikuks. Ometi hävitatakse nii inimese organismis loomulik tasakaal. Vanasti öeldi, et karuteene. Kiire tulem, kiire lõpp.
Ja kiire tulem on treeneri majanduslik huvi — see ju hea reklaam — minu juures saad kähku ilusaks. Üks sõbranna ees, teised järgi. Kes ei tahaks ruttu tulemusi. Kui sa siis lõpuks väsid, loobud ja jälle kaal tõusma hakkab, siis oled ju sina süüdi, mitte treener, kes kehva nõu andis ja sinu tervisest tegelt ei hooli. Sest mitte keegi ei suuda ranget dieeti pikas perspektiivis ju pidama jääda — eriti kui sa oled tavainimene ja sinu tööks pole nälginuna leiba teenida (näiteks modellid jne)
Seega, inimene piitsutab ennast segaseks, rikub suhteid (sest nälg teeb tigedaks) ja varem või hiljem inimene enam ei jaksa. Või teeb elu omad korrektiivid — satud pikemaks ajaks välismaale vmt. Selleks ajaks aga ongi organism sul püüdlikult tuksi keeratud — nälg jääb kehale nii meelde, et nüüd hakkab ka täiesti normaalse toitumise korral keha rasva koguma. Sest mine tea, millal jälle nälg saabub. Ja siis ongi õnnetus majas — kaal tõuseb topelt — hakka jälle dieeti pidama. Tervislikkuse asemel olete saanud jo-jo sündroomi ja sellest jamast juba nii lihtsalt ja kiirelt ei vabane.
Olen ise olnud aastaid buliimik, järginud ülipüüdlikult treenerite soovitusi ja metsikult trenni teinud, dieete pidanud ja mida kõike veel. Ja tulem on see, et ikka olen ülekaalus, sest keha ei tahtnud enam üldse kaalust alla anda ja kogus vaid juurde. Loobusin kogu sellest jamast ja üritan nüüd tasakaalus toitumise ja normaalse liikumise abil oma tervist korda saada. Seda peab muidugi toetama ka muutunud mõtlemine.
Hakkan tasapisi oma keha ja vaimuga sõbraks saama. See protsess on aeglane, kuid õnneks töötab. Toitumist järgin ja liigun, aga enam ei sea mingeid hulle kalorite piire ning toitumine pole enam kinnisidee. Algas see jama ju teismeea 5 lisakilost, mis oleks nagunii maha läinud. Kuid sotsiaalne surve olla kõhn oli liiga suur minu jaoks. Eks selles osas mängib rolli muidugi ka psühhika ja enesetunnetus, kuid ka need olid mul nõrgad. Täna pigem vaatan, et toit oleks võimalikult puhas ja värske. Ja kaal siiski langeb. Ehk mitte nii kiirelt kui tahaks, aga seda kindlamalt.
Eks pean üle elama ka meie ühiskonna haiglase mõtteviisi, et 0 suurus on ainus ja õige, muidu ju inimene pole. Hüüdnimed nagu “püss” ja “pandav” jne — nende hind on paraku liiga kõrge. Tervis ja rõõmus meel on tähtsmad kui komplimendid vaid sinu välimuse suhtes.
Ning tõsiasi on see, et kõik mu tõeliselt kõhnad sõbrannad söövad absolutselt kõike ja kui palju tahavad. Mõni sööb rohkem kui ta mees, aga kui ainevahetus on sulle nii hea antud, siis nii on. Kui aga mitte, siis pead leppima veidi pehmema olekuga. Ennast lolliks dieeditades saad vaid suurema polstri ja rikutud tervise.
