Peeter Volkonski meenutab: esimene hambaravi oli meeldiv, sest doktoril oli dekoltee...
Ma võisin olla kas viiene või kuuene, kui esimest korda hambaarsti juurde sattusin. Koolis ma igatahes veel ei käinud ja minu enda suhted hammastega olid alles küllaltki piimased ja piirdusid palvetega kilgile ahju otsas. Arsti juurde sattusin aga koos vanaemaga, kellel oli tarvis kullast krooni. Kõlas ikka uhkelt küll — sõidame vanaemale kullast krooni panema. Ja sõit ise oli juba pikk ja huvitav — Nõmmelt Piritale, sest just seal elas onu Stefan, kes oli hambaarst.
Algkoolis pääsesin puurimisest
Kuigi aasta oli umbes 1960, tegeles onu Stefan erapraksisega, mis oli tol ajal küllaltki kahtlane ja ilmselt seetõttu asuski tema kabinet maja teisel korrusel, et mõni juhuslik luuravapilguline möödakäija läbi akna kogemata puuri ei märkaks. Samal põhjusel pidi onu Stefan oma asju ka väga hellalt ajama, et patsientide karjed tänavale ei kostaks. Tagantjärele mõeldes pidi ta ikka suur meister olema, sest puur oli igavene kolakas ja seda pidi ringiajamiseks tallama nagu vokki.
Minu enda hambaid kontrolliti Rahumäe algkoolis ja ei leitud midagi. Isegi imestati, et mind polegi veel kordagi puuritud. Siis kontrolliti kaheksandas klassis ja ei leitud jälle midagi. Isegi imestati, et mind polegi veel kordagi puuritud.
Esimene puurimiskogemus — mõnus surin lõualuus ja ka mujal
Keskkooli ajal Keilas olid hambaarstid meie sõbrad, sest nende kabinet asus koduloomuuseumiks muudetud klassiruumi ees. Kuna muuseumi oli loonud meie klassijuhataja, saime lihtsa vaevaga selle võtmed kätte ja käisime poistega seal suitsetamas ning stomatoloogid olid meie vandeseltslased, kes meiega vahel salaja isegi liitusid. Sel perioodil avastati ka esimene auguke ja sain esimese puurimiskogemuse, mis, peab märkima, polnud üldse valus, vaid pigem mõnus surin lõualuus ja ka mujal, sest doktoril oli dekoltee.
Lavaka ajal ei pööranud ma hammastele kahjuks üldse tähelepanu. Tõesti kahjuks, kuna näitleja puhul on ju tegemist sõna otseses mõttes töövahendiga — tervete hammastega hambutut mängida on küllaltki lihtne, katkistega võluvalt naeratada aga üsnagi keeruline. Siis tuli pauk ja juhtus see Lisl Lindau seitsmekümnenda sünnipäeva tähistamisel tollases Noorsooteatris. Korraga käis ühest hambast läbi justkui välk ja olingi siruli. Ma polnud iial veel sellist valu tundnud. Õnneks oli Lindau tütar arst, andis mulle valuvaigistit ja kutsus välja kiirabiauto, mis mind kibekähkselt dentisti juurde toimetas. Seal tehti juba tuimestav süst, sooritati arseeni abil närvi kallal mõrv ja kisti paharet lõpuks välja.
Regulaarselt hambaarsti juures käia vist siiski on mõtet...
Paraku tegin sellest sündmusest täiesti valed järeldused. Otsustasin nimelt, et regulaarselt hambaarsti juures käia pole mingit mõtet — kasulikum on lihtsalt järgmine nähvakas ära oodata, valuvaigistit võtta ja lasta siis närv kärmelt viimsele unele saata. Järgmist nähvakat aga ei tulnudki, selle asemel hakkasid hambad vaikselt ja justkui iseenesest välja langema — küll aeglaselt nagu kogenud parašütist, aga see-eest järjekindlalt, tehes nõnda justkui vaikse kummarduse Newtonile ja tema õunale…
Kunagi tahtsid paljud välismaale, kuna seal on kõik parem, loomulikult ka hambaravi, igasugused kiirpuurid ja muud vigurid. Selles mõttes ju olemegi nüüd seal — kiirpuurid ja muud vigurid passivad lausa iga nurga taga. Kuid õnneks on üks väga oluline asi endiseks jäänud, poisid, — see dekoltee…
