50-60. aastates naistele võib ehk tunduda kummaline, miks tänapäeval räägitakse järjest rohkem teemal, mis varem ei olnud üldse nagu kõneväärt. Naised lihtsalt kannatasid ja seda peeti normaalseks. Miks on premenstruaalne sündroom ehk PMS tänapäeval rohkem päevakorda tõusnud?

Ida-Tallinna Keskhaigla günekoloog Ailen Aluri ütleb, et kuigi PMS-i on täheldatud juba iidsetel aegadel, on tänapäeva stressirohket elu arvestades sündroomi esinemine tõepoolest sagenenud: “On leitud PMS-i kindel seos stressi, alkoholi ja kohvi tarbimise, suitsetamise ja vähese füüsilise koormusega.”

Loe Kodutohtri septembrinumbrist:
* Kuidas aidata hüperaktiivset last?

* Suve räsitud jalad remonti

* Ravim ja toidulisand: looduslik või keemiline?

* Immuunsus: meie kaitsemüüri ehituskivid

* PMS: põrguvaevad valutumaks

* Vaktsineerida või mitte?

Turu-uuringute ASi 2007. aastal tehtud uuring näitas, et premenstruaalne sündroom avaldub 67% Eesti naistest. Dr Aluri lisab kommentaariks, et kuigi PMS-i kaebusi võib küll esineda kahel kolmandikul naistest, pöördub naistearsti vastuvõtule selle probleemiga väike osa. Arsti juurde satuvad üldjuhul vaid need naised, kelle elu ja tööd PMS-i sümptomid juba väga oluliselt häirivad. “Ilmselt on tänu erinevatele infokanalitele tänapäeva naiste teadlikkus üsna hea ning enamik naisi saab oma vaevustega ise suurepäraselt hakkama.”

Enamikul kergemal kujul

Dr Ailen Aluri defineerib premenstruaalset sündroomi füüsiliste ja emotsionaalse ehk psüühiliste sümptomite kogumina, mida esineb suguküpses eas naistel enne menstruatsiooni. “Kaebused võivad alata varsti pärast ovulatsiooni, kuid mõnikord alles mõni päev enne menstruatsiooni. Menstruatsiooni alates või möödudes vaevused kaovad. PMS võib tekkida juba enne 20. eluaastat, kuid sagedasim on see 30.-40. eluaastastel.”

Pärishaiguseks ei saa tema sõnul PMS-i nimetada: “PMS ei ole haigus tavamõistes, kus me leiame kõrvalekaldeid erinevates uuringutes või analüüsides. PMS-i patsientide psüühiline tervis ja füüsiline vorm on täiesti normaalsed näiteks menstruatsioonile järgneva kahe nädala jooksul.” Samas tõdeb dr Aluri, et mõne naise suhtes oleks ebaõiglane käsitleda kaebusi kui ainult kerget ebamugavustunnet. Kui kergemal kujul võib PMS esineda kuni 95% suguküpses eas naistest, siis 4-10% puhul võib olla tegemist raskekujulise PMS-iga, mille korral on igapäevane elu ja töö tugevalt häiritud.

Kindlat põhjust ei teata

Ühtset seisukohta PMS-i vaevuste tekkimise põhjustele tänapäeval ei ole. Mõne võimalikuna on ära toodud hormoonide ebakorrapärane tootmine menstruatsioonitsükli ajal: näiteks mõne naise kesknärvisüsteemi suur tundlikkus hormoon progesterooni suhtes, mis vabaneb munasarjadest pärast ovulatsiooni, või progesterooni tootmise vähenemine menstruaaltsükli teisel poolel.

Ka dr Aluri kinnitab, et ühtki konkreetset haigust, millel oleks kindel seos PMS-iga, ei ole teada. Küll aga tõdeb ta, et arsti seisukohast võib olla raske eristada PMS-i näiteks mõnest psühhiaatrilisest haigusest. Riskitegurina on tohtri sõnul mainitud naise varasemat rasket meeleoluhäiret, perekonnas esinevaid tugevaid meeleoluhäireid, varasemat seksuaalset kuritarvitamist ja kodust vägivalda.
PMS-i raskeim vorm

On olemas ka PMS-i eriti raske vorm — premenstruaalne meeleoluhäire (PMDD). Selle korral on emotsionaalsed sümptomid väga tugevad, füüsilistest vaevustest tugevamad. Meeleolu on väga depressiivne, esineb tugevaid ärevus-, pinge-, viha- ja ärrituvustundeid. Emotsionaalne tasakaalutus põhjustab konflikte lähikondsetega.

Ühisnimetaja nii PMS-i kui ka PMDD puhul on see, et enesetunne halveneb pärast ovulatsiooni ja paraneb menstruatsiooni algusega. Nii võib juhtuda, et kuus on vaid üks nädal, mil end normaalselt tuntakse (kui tsükkel on 28päevane, siis on selleks 7.-14. päeva vahemik).

Allpool on ära toodud ühe raske juhtumi kirjeldus.

Angela lugu

Kõik algas siis, kui olin veel väga noor. Mu emal olid suured meeleolukõikumishood. Mõnel päeval oli kõik hästi ning meil oli koos tore ja vahva, teistel päevadel ärritasin ma teda juba üksnes oma olemasoluga. Iga minu pisimgi tegevus sellisel päeval ärritas teda. Suure osa lapsepõlvest elasin pideva hirmu ja psüühilise väärkohtlemise all ning ma ei jõudnud kodunt lahkumist ära oodata.

Olin 18, kui kolisin poiss-sõbra ja tema pere juurde. Mingil hetkel muutusid asjad halvaks. Ma ei suutnud end suhetes elukaaslasega vaos hoida: sõimasin ja tõukasin teda, tuuseldasin segamini meie magamistoa, pildusin sahtlitest asju välja. Olin vägivaldne ja üritasin teda lausa kägistada ning lõin teda mitmel korral. Arvasin, et minu käitumine on põhjustatud emapoolsest vägivallast minu vastu. Läksin nõustaja juurde ning asjad paranesid veidi. Ma õppisin end paremini vaos hoidma, nutmishood ja vaimne vägivald aga jätkusid.

Hakkasin pidama päevikut ja avastasin, et need hood olid seotud minu menstruaaltsükli perioodidega. Proovisin ka B6-vitamiini ja kuningakepiõli, aga need ei paistnud aitavat.

Kui rasedaks jäin, olin korraga kui teine inimene. Mul ei olnud meeleolukõikumisi, tundsin end väga rahulikuna. Pärast sünnitust taastunud menstruaaltsükli ajal naasid PMS-i sümptomid tugevamana kui eales varem. Tundsin end abituna. Enne päevade algust olin väga tujukas, unustasin ja kaotasin asju ning tundsin end üldiselt äärmiselt halvasti. Palusin isegi elukaaslase töölt appi last hoidma. Kuu ülejäänud pool möödus normaalselt.

Lõpuks leidsin arsti, kes pakkus mulle nõustamist ja kirjutas mulle antidepressandi, mis oli mõeldud nimelt PMS-i vaevuste leevendamiseks. Ühe nõustamisseansi ajal mõistsin, et mu ema kannatas samuti PMS-i all juba aastaid. Mõni aeg pärast minu kodunt lahkumist tehti talle hüsterektoomia (emakaeemaldus)  - pärast seda oli ta nagu uus naine ega kaotanud sugugi iga pisiasja peale närvi.

Tablettidest oli abi, esimest korda elus tundsin, et kontrollin oma elu. Kui uuesti rasedaks jäin,  katkestasin tablettide võtmise. Kõik oli hästi kuni rinnaga toitmise alguseni, siis ilmus minusse “hull naine” tagasi. Tundus, nagu oleks mu isiksus lõhestunud. Muutusin uuesti vägivaldseks mehe vastu, kõht oli nii meeletult paistes, et ma ei suutnud pükse kinni saada, plaanisin isegi enesetappu. Sellepärast palusin antidepressandid endale uuesti välja kirjutada ning plaanin ka ise lasta emaka eemaldada, kuigi ma olen alles 28aastane.

Millised on PMS-i levinuimad füüsilised, psüühilised ja käitumuslikud sümptomid ning kuidas PMS-i diagnoosida, ravida ja leevendada loe Kodutohtri septembrinumbrist.

Kodutohter