• kaaliumi
  • kaltsiumi
  • fosforit
  • rauda
  • naatriumi
  • magneesiumi
  • räni
  • väävlit
  • joodi
  • vaske
  • koobaltit.

  • Tänapäeval eeldatakse, et porgandit on söödud juba umbes 4000 aastat, esimesed metsiku porgandi kultuuristajad olid aga vanad roomlased umbes meie ajaarvamise alguse paiku. Et aga Vana-Roomas temast eriti lugu pidama ei hakatud, ei jäänud see katse püsima. Uuesti kultuuristati metsik porgand tänapäevase Afganistani aladel umbes 7. sajandil.

    Tänapäevaks on kultuuristatud neli rühma: punased, kollased, valged ja oranžid porgandid. 18. sajandiks sai neist viimane kui kokakunstis kõige eelistatum laia leviku osaliseks kogu läänemaailmas ning tekkisid paljud kohalikud sordid.

    Sordist oleneb teatud piires ka porgandis leiduvate ainete omavaheline vahekord.

    Täiskasvanud inimene vajab (väikeste erinevustega soos ja vanuses) päevas keskmiselt 1 mg A-vitamiini (lapsed umbes poole võrra vähem), imetavad emad 1,2–1,3 ning raske ja pingelise töö tegijad kuni 1,5 mg. Karotiini vajadust hinnatakse A-vitamiiniga võrreldes enamasti kolmekordseks, seega 3–5 mg päevas. Tervisele ei mõju halvasti mitte ainult A-vitamiini vaegus, vaid ka üleliigsus. Päevase annuse ohutuspiiriks loetakse puhtal A-vitamiinil (saadakse loomsetest toiduainetest) 2,3 mg, karotiinil (leidub taimedes) aga 20 mg.

    Kui vees lahustuvate vitamiinide (nagu B, C jmt) liigsed varud organismist uriiniga väljutatakse, siis rasvlahustuvate vitamiinide (milleks on A-, E-, D- ja K-vitamiin) ülejäägid ladestuvad aga maksas ja osalt ka kudedes (põhiliselt rasvkoes).

  • B1, B2 ja B5
  • C- vitamiini
  • koliini (B4)
  • pantoteenhapet (B3)
  • foolhapet (B10)
  • E-, D- ja K-vitamiini
  • Kõige rohkem on aga karotiini, millest soolte mikrofloora, toodab retinooli ehk A-vitamiini.
  • aminohappeid
  • letsitiini
  • betaiini
  • flavonoide
  • eeterlikke õlisid

  • A-vitamiini päevavajaduse katmiseks väidetakse piisavat ka 50–60 grammist porgandist. Mõni autor soovitab seda iga päev toorelt närida, sest kasulikke aineid on toores porgandis rohkem. Üldiselt saame need sealt kenasti kätte, karotiinist omastab organism sellisel moel tarbimisel aga vaid 10, maksimaalselt 15%. Viimane arv saadakse ka vaid juhul, kui porgand hästi peeneks näritakse või on eelnevalt peenestatud. Kui aga anda riivitud porgand lauale taimeõlis või hapukoores, tõuseb omastatavus kuni 90%-ni (ikkagi rasvlahustuv vitamiin). Abi on ka porgandi söömisest paralleelselt rasva sisaldava toiduga.

    On ka kindlaks tehtud, et porgandi ülaosas on karotiini 2 korda rohkem kui alaosas. Sama kehtib ka koore ja sellelähedase viljaliha kohta südamikuga võrreldes. Sellepärast ei soovitata porgandit koorida ega isegi kraapida, vaid korralikult (vajadusel pintslit kasutades) pesta.

    Porgandi põhilise, beeta-karotiini kohta on teada, et kuumtöötlemine, mis teistele vitamiinidele rohkem mõjub, vähendab karotiini sisaldust maksimaalselt vaid 10% ulatuses. Samal ajal kui C-vitamiin laguneb porgandipüree valmistamisel 90%, porgandikotlettide tegemisel aga 100% ulatuses. Kõige vähem lagundab porgandis leiduvaid kõiki vitamiine koorega keetmine, eriti kui panna nad mulinal keevasse vette ja võimalikult vähe lasta mõjuda õhuhapnikul. Porgandile keetmisel soola ei panda, sest see halvendab maitset ja pikendab pisut ka keetmise aega (mis suurendab vitamiinide kadu).

    Koduses toiduvalmistamises jagab porgand koos kurgiga meil peakapsa järel köögiviljade hulgas teist-kolmandat kohta. Meedikud ja kulinaarid hindavad kõige rohkem porgandeid, mis on üles võetud enne esimesi öökülmi.

    Toime ja vaegus

  • 1, 3 g valke
  • 0, 2 g rasvu
  • 7, 6 g süsivesikuid
  • 2, 9 g kiudaineid
  • Oma energiavarudega 33–38 kcal/100 g võib porgandit lugeda dieettoiduainete hulka kuuluvaks.
  • Porgandi kiudained seovad 30 korda rohkem vett kui on nende oma kaal, aidates sellega tekitada täiskõhutunnet.

  • Porgand soodustab laste kasvu ja arengut. A-vitamiin on vajalik limaskestade ja naha ainevahetuses, rakkude, luukoe, hammaste, juuste ja küünte korrashoius ja arengus, tugevdab nägemist. Porgand on ka tugev vabade radikaalide pärssija, suurendades sellega vastupanuvõimet nakkus- ja külmetushaigustele. Porgandimahl vabastab organismi toksiinidest ja jääkainetest, aidates ka kaalu alandada. Pidev porgandi söömine mõjub soodsalt närvisüsteemile, aidates hoiduda stressi eest.

    A-vitamiini vaegus tekitab sageli häireid närvisüsteemi talitluses, samuti nägemishäireid hämaruses, kuivsilmsust, naha kuivust ja põletikku, platsenta arenguhäireid. Ka on A-vitamiini vähesus (C- ja F- kõrval) üheks küünte hapraks muutumise ja murdumise põhjuseks.

    Porgandit kasutatakse toiduks üldtugevdava vahendina suure füüsilise ja vaimse koormuse ning paljude haiguste puhul. Taimravikirjandus pakub väga sageli porgandimahla kasutamist. Seda valmistatakse tavaliselt riivitud porgandist pressimise teel.

    Suu

    Suud tuleb loputada porgandimahlaga igemepõletiku ja stomatiidi (suu limaskesta põletiku) raviks. Mahl aitab ka soori korral ning põsekoopahaiguste vältimiseks.

    Süda, veri, veresooned.

    Regulaarne porgandi söömine mõjub soodsalt vereloomele, aitab alandada kõrget vererõhku, pidurdab veresoonte lupjumist. Ta on hea ka aneemia (kehvveresuse), stenokardia (rinnaangiini, südamevoolmete) ja müokardi (südamelihase) infarkti korral. Eriti peaksid porgandimahla jooma äsjased infarktihaiged.

    Kuna A-vitamiin on kasulik diabeedi puhul, soovitatakse porgandit ka suhkruhaigetele.

    Hemorroidide (päraku veenikomude) puhul süüa riivitud porgandit või juua päevas 1 klaas porgandimahla.

    Ammune raviviis kehvveresuse puhuks on peedi, porgandi ja aedrõika mahla kasutamine. Aedvili riivida peeneks, segada võrdsetes kogustes, pigistada mahl läbi linase riide välja, kallata savinõusse, panna 2–3 tunniks köetud ahju või praeahju. Võtta sisse 1 spl 3 korda päevas 15–20 min enne sööki. Ravikuur kestab 2–3 kuud.

    Hingamisteed, külmetushaigused.

    Porgandite või porgandimahla abil suudab organism paremini võidelda kurgu-, bronhi- ja kopsuhaigustega. On üldse hea ülemiste hingamisteede külmetushaiguste puhul, milleks soovitatakse piimas keedetud riivitud porgandit või porgandimahla meega.

    Palaviku esinemisel on porgandil ka higi eritumist soodustav toime.

    Angiini (kurgumandlite põletiku), neelupõletiku ja häälekähisemise puhul loputada kurku (kuristada) sooja porgandimahalaga. Aitab ka tugeva köha vastu.

    Kõhuõõne organid ja luud-liigesed

    Porgandimahl parandab söögiisu ja seedimist, lahustab sapijuhasid ummistavaid aineid. Mahlal on nõrk lahtistav toime, soovitatakse kõhikinnisuse, samuti madala maohappesuse korral. Gastriidi (nii üli- kui alahappesusega maokatarri) raviks soovitatakse juua pool klaasi päevas.

    Porgandis leiduv pektiin takistab kahjulike bakterite arengut sooltes. Seedekulgla haiguste puhul (oksendamine) aitab porgand igasuguse toiduna.

    Porgand on kasulik ka polüartriidi ja igasuguste spasmide (krampide) korral.

    Emadus

    Porgandit soovitatakse süüa või mahla juua ka rasedatel ja last rinnaga toitvatel emadel. Regulaarne porgandi tarvitamine raseduse lõppjärgus vähendab sünnitusel sepsise ohtu.

    Nahk

    Purustatud (riivitud) porgandit kasutatakse põletuste ja külmetuste korral, pannakse ka haavanditele ja põletikulistele kohtadele.

    Ekseemi puhul soovitatakse porgandimassiga määrida haigeid kohti, kile ümber mähkida, et mahl ei tilguks, ja kinni siduda. Paraneb mõne päevaga.

    Porgandimahl pooleks munakollasega või meega aitab vinnide, pooleks paprikamahlaga maksalaikude vastu. Porgandimahla jäägi võib näole ja kaelale määrida – nahk muutub siidiseks ja pehmeks.

    Pahaloomuliste kasvajate täiendraviks kasutatakse porgandit, peeti ja aedrõigast. Porgandi toormahla, segatud võrdses koguses teiste toormahladega, võtta sisse ¼-1/2 kl päevas.

    VASTUNÄIDUSTATUD on porgandi ja selle mahla seespidine tarvitamine kilpnäärme alatalitluse, soolepõletike ja seedekulgla haavandtõbede puhul. Ei soovitata ka kõhulahtisuse ning fosforhappesoolade rohkel esinemisel uriinis. Maksapõletiku korral konsulteerige oma arstiga.