President Kersti Kaljulaid Eesti ravikindlustussüsteemist: sellest kõigest ei jätku ja siis ongi vaja toetada

Seitsmendat korda toimuval Pardirallil osales ka president Kersti Kaljulaid, kes viskas oma pardi kõigi teiste 15246 pardi hulka viimasena ja aitas ka Märt Avandil rallile stardipaugu anda.

Pardirallit peab president Kaljulaid oluliseks, sest see ütleb tema sõnul Eesti inimese kohta, et me mõistame, et on olemas riiklik tugisüsteem ja alati saab lubada midagi head, olulist ja tihtipeale ka lihtsalt toredat nendele inimestele, kes vajavad riiklikku tuge. “Olulised asjad, ma loodan, on juba tagatud ka läbi meie ravikindlustuse, aga maailmas tuleb kogu aeg juurde üha uusi eksperimentaalseid kalleid meetodeid, mis aitavad kergemini jagu saada kasvajast, pikendada elu ja vähendada kannatusi ka ravi ajal,” ütles ta ERRi vahendusel. “Lisaks sellele tehakse ju sellega nende vahenditega ka lihtsalt head ja toredat nende laste heaks — sellepärast me siin oleme.”

Kaljulaid usub, et riiklike toetuste ja heategevuslike poolte vahekord on Eestis tasakaalus, sest siinne ravikindlustussüsteem on universaalne. “Ta katab kõiki inimesi ja ei jäta kedagi päris katteta. Aga selline kindlustusmudel tihtipeale tähendabki, et tipud on ära lõigatud. Kui meil oleks selline kindlustussüsteem, et mida rohkem maksad, seda paremat ravi saad, siis me näeksime seda, kuidas väga vähesed saavad väga head ravi, aga ülejäänud ei saa sedagi. Antud mudeli juures me teeme seda, mida meie rahvuslik koguprodukt ja meie kõikide ühised sissetulekud võimaldavad. Ja loomulikult sellest kõigest ei jätku ja siis ongi vaja toetada,” selgitas president.

Märt Avandi küsimuse peale, kuidas presidendiproua praegusel keerulisel ajal oma tuju üleval hoiab, tõi viimane välja hingelise läheduse. “Kas te ei ole märganud, kui palju on hakanud kasvõi meie ajakirjanduses inimesed rääkima oma muredest? Hakanud rääkima deprpessioonist, ka toitumishäiretest ja muust sarnasest? Mulle tundub, et see aeg kuidagi hõlbustab seda, et kui me oleme füüsiliselt eraldatud, siis me tahame siiski hingeliselt olla üksteisele lähemal,” rääkis Kaljulaid. “Ma arvan, et lõppkokkuvõttes me sedasi tervikuna võidame, sest me väga ju tahame üksteisele käe ulatada ning see viis ja meetod, kuidas me seda täna teeme, tundub olevat meile kuidagi loomuomane. Füüsiliselt eraldatud, hinges lähedal.”