Inimese loode on kaetud peente heledate udekarvadega. Neist osa kaob 8.−9. lootekuul, kuid osa jääb püsima. Seega on igati normaalne, et inimese nahk, välja arvatud jalatallad ja peopesad, on kaetud karvakestega.

Arengu alguse poole olid inimesed arvatavasti karvasemad, kuid see karvakate on arengu käigus järjest vähenenud. Seega on ülikarvased inimesed tänapäeval pigem erand.

Liigkarvasus võib olla kaasasündinud või elu jooksul tekkinud. Karvastik võib vohada üle keha või ka paikselt.

Tihedam karvakasv rinnal, seljal, säärtel ja käsivartel on iseloomulikum meeste puhul, samal ajal aga võivad neil juuksed hoopis puududa.

Tavalisest rikkalikumat karvakasvu nimetatakse hüper-trihhoosiks. Naistel esinevat mehelikku karvakasvu nimetatakse aga hirsutismiks. Sel puhul kasvavad normaalsest pikemad ja tihedamad karvad säärtele, käsivartele ja näopiirkonda. Naistel võivad kujuneda vuntsid ja habe ning rindadele tihedad karvad.

Lopsakas karvakasv võib esineda ristluu piirkonnas lülisamba alaosas paikneva kaasasündinud anomaalia – lülilõhestumuse korral, kui lülikaared ei ole tagant kokku kasvanud ning puudub ogajätke.

Pärilik soodumus võib samuti sageli olla liigkarvasuse põhjuseks. Ülemäärane karvakasv võib inimesi tabada menopausi ajal. Mõnikord intensiivistub karvakasv raseduse ajal. Ka tugevate nahaärrituste korral võib eri kehaosadel tekkida liigkarvasus.

Hirsutismi korral võib olla tegu näiteks munasarja- või neerupealise kasvajaga või Cushingi sündroomiga, mis põhjustab meessuguhormooni või glükokortikoidide produktsiooni suurenemist organismis.

Liigset karvakasvu on täheldatud ka kastreeritud naistel.

Kui liigkarvasus on võtnud haiguslikud mõõtmed, tuleks nõu pidada günekoloogi või endokrinoloogiga, et ette võtta hormoonravi.

Karvade eemaldamiseks on ka mehaanilisi võimalusi. Kõige sagedamini raseeritakse karvad pardli, žiletiaparaadi või kääridega.

Karvu võib välja kitkuda ka pintsettidega, kuid mõlemal juhul kasvavad uued karvad üpris kiiresti asemele.

Karvade eemaldamiseks kasutatakse mitmesuguseid keemilisi aineid, epilatsioonikreemi või vaha.

Meestel näeb vahel pikki karvu ninasõõrmetes, mida siiski välja kiskuda pole soovitatav, sest see või tekitada põletikku. Neid võib lihtsalt lühemaks lõigata. Ka keset sünnimärki kasvavaid karvu ei tohi välja kitkuda, vaid lühendada kääridega. Kui arst vajalikuks peab, eemaldatakse sünnimärk koos karvadega.

Kõige efektiivsemateks vahenditeks tänapäeval peetakse elekter- ja laserepilatsiooni. Selle tulemus vabastab tülikatest karvadest kaheks kuni viieks aastaks.