Psühhoteraapia silub lapsepõlve traumasid
Ajal, mil õppisin Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, lugesid psühhoteraapia loenguid tollased tuntumad psühhiaatrid ja teadlased Jüri Saarmaa, Elmar Karu, Heiti Kadastik, Lembit Mehilane ja Vaino Vahing. Õppisime tundma psühhoteraapia põhitõdesid, kuid tollases õppekavas keskenduti kõige rohkem Sigmund Freudi kriitikale. Üldiselt pühendati aga psühhoteraapiale vähe aega, mida põhjustas seegi, et tulevastel arstidel tuli ka palju õppida n-ö “punaseid aineid”, mistõttu erialateadmiste omandamine kannatas.
Mu huvi psühhoteraapia vastu püsis ja täiendasin ennast selles valdkonnas Moskvas professor Rožnovi ja dotsent Issajevi ning Tamperes nelja-aastasel täienduskursusel psühholoogiadoktor Markku Tenkku juhendamisel. Uusi teadmisi sain ka osaledes mitmeid aastaid Helsingis tuntud õpetlase Ben Furmani koolitusel. Lääneriikides kestab psühhoterapeudiks koolitamine tavaliselt kaheksa aastat.
Tänapäeval on maailmas kasutusel üle 400 psühhoteraapia tehnika. Lühiteraapia põhiülesandeks on selgitada välja patsiendi sisemised vastuolud igapäevases elus, nii minevikus kui ka olevikus. Tähtsaks peetakse aktiivsust motivatsiooni muuta.
Lühiteraapias pannakse rõhk patsiendi julgustamisele, et nad end oma probleemide eest vastutavaks pidama hakkaksid ja toimetulekuoskusi arendaksid. Üks lahenduskeskuse lühiteraapia lähtepunkte tugineb süsteemiteooriale, mille kohaselt on süsteemi elemendid omavahel seotud.
Muutus ükskõik millises elemendis või seoses toob kaasa ka seoste ja teiste elementide muutusi. See annab võimaluse kasutada lumepalliefekti, kus väike muutus vallandub lisamuutuste ahela.
Missuguste psüühikahäirete korral on psühhoteraapia kõige tõhusam?
Oma 30-aastasele arstikogemusele tuginedes pean väga oluliseks aidata lühiteraapiaga patsiente, kes on langenud narkomaania või alkoholismi hädaorgu. Samuti on lühiteraapiast kasu isiksuse probleemidega patsientide, depressiivsuse all kannatajate ja lapsepõlve psühhotraumadega noorukite ravimisel.
Raskekujulised masendunud seisundid, bipolaarsed häired vajavad enamasti vähemalt pooleaastast teraapiat. Erialakirjandusele tuginedes võib masendusravi kesta koguni eluaeg, mõistagi on tarvis aga ravikuurides vahet pidada. Kui haigus ägeneb, tuleb psühhoteraapia seanssidega uuesti alustada.
Missuguse sotsiaalse grupi inimesed kõige sagedamini vajavad psühhoteraapiat?
Lühiteraapiat vajavad minu arvates kõige rohkem “teise Eesti” inimesed: 600 000 palgatöölist, 300 000 pensionäri, paljud noorukid, üliõpilased. Just sellistel elanikekihtidel leidub Eestis kõige rohkem sotsiaalmajanduslikke probleeme.
Skandinaaviamaades on aga psühhoterapeudi sekkumist sageli vaja olukordades, kus lapsed on täiskasvanuks saanud, iseseisvat elu alustanud, kuid lapsepõlveprobleemid tulevad nendega kaasa — perevägivald, koolikiusamine.
Kui oluline on psühhoteraapias orienteeruda patsiendi minevikule, ennekõike lapsepõlvele?
Paljude patsientide raskused võivadki peituda ebakindlas lapsepõlves, näiteks suhetes ühe või teise vanemaga. Selliste probleemide korral võib kasu olla kognitiivsest käitumisteraapiast või ka dünaamilisest psühhoteraapiast.
Minevikku olematuks teha ei saa. Meil on võimalus muuta suhtumist minevikku. Mõistlikum on lähtuda praegusest ajast, vaadata, kuhu soovime jõuda ja millised on võimalused. Lahenduskeskuse lühiteraapia kasutajad suunavad kliente märkama väikeseid muudatusi edu poole.
Kas psühhoteraapilisel seansil on palju olulist saavutatud ka siis, kui on leitud lahendus vaid ühele probleemile?
Probleemi lahendamisel võib olla ülimalt suur kasutegur nii üksikisiku kui ka pereteraapias. Probleemidest rääkimise ja sellega tegelemise võimalusi on piisavalt. Raskusi tasub ikka püüda lahti arutada ja olla sealjuures ka mängulisem. On kasulik lasta avada oma loovus, et enda kohta midagi olulist avastada.
Kui mõni probleem lahendatud, tuleks otsustada, kas liikuda edasi uue probleemi poole. On väga oluline, et patsientidel oleks alati ülesandeid, mida seansside vahel täita.
Milline roll on psühhoteraapias raviprotsessi algusel ja lõpul?
Esmalt peab terapeut selgeks saama, mis patsiendil viga on. Oluline on lähtuda põhjuse ja tagajärje seostest, mis meie läänemaailma mõtteviisile igati oluline.
Tavaliselt esimese kolme seansi käigus selgub, kas psühhoterapeudi ja patsiendi koostöö hakkab sujuma, missugune on nendevaheline “keemia”. Olulist rolli selles koostöös mängivad ka patsiendi sugu, teadlikkus oma haigusest, kultuuriline taust jne.
Tarvis on kokku leppida ka psühhoteraapiaseansside üksikasjad, arutada läbi, missugustele probleemidele keskenduda, sest inimese hingemaailm on ääretult rikas ja mitmekesine.
Mõistagi peab arvestama, et psühhoteraapiline ravi vältab sageli aastaid. Psühhoteraapiline seanss toimub kord nädalas ja kestab ühe tunni.
Ühiselt peaks mõtlema ka sellele, kuidas oleks ravi kõige tõhusam lõpuni viia. Kui patsient on teinud piisavalt edusamme ja näitab ülejäänud probleemidega tegelemisel enesekindlust, peaks terapeut vältima ravi pikendamist.
Hüpnoos ja selle seos psühhoteraapiaga?
Üks lahenduskeskuse lühiteraapia liik on Ameerika Ühendriikide psühhiaatri ja hüpnoterapeudi Milton H. Ericsoni propageeritud lühi-hüpnoteraapia ja kaudse hüpnoosi kasutamine, mis tähendab sisenduslikku vestlust ja suhtlemise võimaluste ärakasutamist, aga ka metafooride, piltlike väljendite, sümbolite ja ka erinevate loovvahendite rakendamist.
Kas psühhoterapeudi vastuvõtule suunab perearst?
Perearst peabki ennekõike ära tundma olukorra, kus patsient vajab psühhoteraapilist abi. Soomes on jõutud niikaugele, et polikliinikutes töötavad ka psühhiaatrilise ettevalmistuse saanud õed, kes oskavad end kurssi viia ravialuste psüühikaga, saavad aru, kas tegemist on pereprobleemide, psühhotraumaga, konfliktidega tööl, foobiate või ärevushäiretega.
Vajadusel annavad nad patsiendile saatekirja psühhiaatri konsultatsioonile, kes psühholoogi ja sotsiaaltöötajaga nõu pidades otsustab, kas probleemide lahendamiseks on tarvis ka psühhoteraapiat.
Mitme patsiendiga psühhoterapeut päevas tegeleda suudab?
Igapäevase arstitööga tegelev psühhiaater ei suudagi oma tööpinget arvestades üldjuhul psühhoteraapia seansse teha. Olen selle valdkonnaga siiski jõudumööda tegeleda püüdnud ja seda Malmintori meditsiinikeskuses eravastuvõttudel.
Mitmetes arenenud riikides on kujunenud välja, et nii psühhiaatrid kui ka psühhoterapeudid võtavad päevas vastu kuni kuus patsienti, sest inimese mõjutamine psühholoogiliste vahenditega on väga pingeline.
Kas psühhoteraapia jääb alati psühhiaatri või vähemalt arsti pärusmaaks?
Lisaks psühhiaatritele ja psühholoogidele võivad psühhoteraapiaga tegelemise oskused omandada ka teiste erialade inimesed, näiteks kooliõpetajad ja kirikuõpetajad, kuid nad peavad läbi tegema pereteraapia suunitlusega psühhoteraapia kursused, mis kestavad vähemalt kolm kuni viis aastat.
Psühho-farmakoteraapiaga tegelemiseks on aga paremad võimalused psühhiaatril. Psühhoteraapia koos psühho-farmakoteraapiaga on üks parimaid kombinatsioone inimese tervendamisel.
Mitmete diagnooside puhul on vajalik kaasata koostöösse ka neuroloog, vanemate inimeste ravimisel aga geriaater.
