Puutepunktid: riik raiskab liikumispuuetega vanurite rehabilitatsiooniks mõeldud raha
PUUTEPUNKTID: Ülo Käppal (79) on liikumispuudega inimese staaži pea pool sajandit. Ta on ametilt insener, invaliidina kogu elu tööd rabanud. Tema projekteeritud on ka paljude Eestimaa haiglate vesiravilad ja basseinid. Nüüd vanuigi on mees aga asunud võitlusse, et peatada arutult pöörlev rehabilitatsioonirahade keerutamise karussell.
Oma esimese appikarje saatis Käppa riigijuhtide poole teele üle kaheksa aasta tagasi. Uus ja plaanitult uhke rehabilitatsioonisüsteem oli siis küll vaid lapsekingades, kuid numbritega töötama harjunud mees nägi selle kitsaskohtadest läbi. “Peatage raha raiskamine, inimesed vajavad taastusravi, aga teie sunnite neid jooksma mööda asutusi, mängima kaasa kallite rehabilitatsiooniplaanide vorpimisel, mille ainus funktsioon on kantida oma süsteemi sees raha,” oli tema sõnum.
Mees on teinud arvutusi, et füsioteraapiatund võib rehasüsteemis minna isegi neli-viis korda kallimaks, kui on selle tegelik hind.
Käppa on püüdnud avada järjekorras kõikide sotsiaalministrite — Jaak Aabi, Maret Maripuu, nüüd ka Hanno Pevkuri silmi, koputanud järjestikku riigikogu sotsiaalkomisjoni esimeeste ning isegi riigikontrolöri ja õiguskantsleri südametunnistusele. Oma järjest kasvavas meeleheites saatis ta paar kuud tagasi kirja isegi proua Evelin Ilvesele, kellelt sai kiirelt vastuse, et kiri on suunatud edasi Pevkurile, kellelt vastust oodatakse ka presidendile. “Kõik ülejäänud on pidanud mind puhta napakaks. Et üks taat on vanadusest segi tõmmanud ja tülitab meid siin oma kirjadega. Vaja ära põrgatada selline! Vahel, tõsi, saan ka mõne sisutu vastuse, mida piinlik lugeda,” kirjeldab mures mees.
Ebavajalikud plaanid
Ülo Käppa räägib eelkõige eakate puuetega inimeste eest. Ta saab aru, et lastele ja noortele oleks tegelikult midagi plaani sarnast kindlasti vaja. Kuid see peaks siis olema ka tõesti toimiv plaan, millest ka hiljem lähtutakse, millele tuleb taha sisu ja mis aitab inimesel reaalselt oma maksimumi saavutada, ühiskonda lõimuda. “Olen aga aru saanud, et ka lastele vorbitakse neid plaane pigem “linnukese” pärast. Et saada mingit närust 371-eurost riiklikku lapsehoiuteenust või pakki soodushinnaga mähkmeid, peab sul kõigepealt olema plaan,” lööb ta käega.
“Eestis on ligi 130 000 puudega inimest. Neist lapsi on ligi 8000, tööealisi 50 000 ja eakaid 70 000.
Meid eakaid ei ole aga vaja rehabiliteerida, tööturule tagasi aidata, meil on vaja võimalikult hästi funktsioneerida, et me ei muutuks koormaks perekonnale ega hoolekandesüsteemile. Paljusid meist hoiaks liikumas kaks-kolm korralikku taastusravikuuri aastas. Kuid see on tasuline — selleks meil pensionist ravimite kõrvalt raha ei jätku. Rehasüsteemi kaudu on puudega inimesel õigus saada viis tundi füsioteraapiat aastas (mille maksumus on kokku sadakond eurot), kuid selle jaoks peame laskma endaga lolli mängida, et teha rehaplaan. Plaani tegemise käigus kirjutatakse asutuste vahel paberil maha 191,73 eurot,” muretseb mees.
Seega jääb iga sellise plaaniga pea kahel inimesel oma viis korda füsioteraapiat saamata. Ja rehaplaani tegemine võib õgida ka rohkem raha, kui sinna lisanduvad sõidurahad. “Kui kodu lähedal asuval nn rehaasutusel näiteks pole enam limiiti ja plaani saamiseks peab reisima kodumaa teise otsa,” kirjeldab Käppa.
Raha inimeste jaoks
Ülo Käppa on välja uurinud, et aastas tehakse Eestis umbes 9000 rehaplaani. Rehateenust jõuab kasutama ligi 15 000 inimest aastas. “Paljude jaoks piirdubki asi plaaniga, sest kui see lõpuks valmis saab, siis pole võib-olla ühelgi ligi sajast Eestis litsentseeritud rehaasutusest enam limiiti, et sind teenusele võtta. Või siis ei suuda sa ise selle kõige peale sõita Värskast Kuressaarde või Kuressaarest Narva. Ja kui sõidad, siis on see üks suur loterii, kas teenusel, mida pakutakse, on ka kvaliteet või mõte sees. Ja heal juhul leiad hiljem paberitest rea, millega seesama asutus on sinu arvelt kirjutanud riigi reharahadest maha veel näiteks 63,91 eurot rehaplaani täitmise juhendamise vms eest.”
“Ma ei saa väita, et nende 9000 plaani seas pole ka mõnda asjalikku. Kuid olen selle kaheksa aasta jooksul rääkinud sadade inimestega, lisaks kümnete meedikutega. Nad kõik ütlevad, et jama ja raiskamine on lahti. Võtame näite. Kui 70 000 eakast tehakse kas või paarile tuhandele selline mõttetu plaan, raisatakse sel aastal puuetega inimeste aitamiseks mõeldud rahast pool miljonit eurot lihtsalt ära.
Sotsiaalministeeriumi ametnik teatas hiljuti ajalehes, et tänavu on täisealistele puuetega inimestele rehateenusteks eraldatud kokku 2,6 miljonit eurot. Viiendik sellest ongi siis juba siuhti läinud. Aga kui neid mõttetuid plaane on äkki veel palju rohkem? Ja kui neid tehakse aastast aastasse: viie aastaga raisatakse 2,5 miljonit, kümne aastaga 5 miljonit eurot — kroonides 80 miljonit!” Selle rahaga oleks saanud inimesi aidata!
“Muidugi on see kellelegi kasulik,” jätkab ta. “Potjomkini küla on ilus vaadata. Raha püsib süsteemis ja kellelgi on kasud sees. “Linnuke” on kirjas. Lollidele saab rääkida, et meil on kõik korras,” loetleb ta argumente riiklikul plusspoolel. “Kuid puuetega inimeste poolt vaadates on see ju röövimine päise päeva ajal. Kiiresti oleks vaja kutsuda politsei ja algatada kriminaalasi puuetega inimestele mõeldud rahade eriti suures ulatuses raiskamise kohta! Keegi siin riigis peab ju ometi astuma vastu ebaõiglusele!” läheb ta keema.
Lõpetame selle jama ükskord ära!
Meest ajab eriti vihale see, et kuigi rehaplaanide hind peab eeskirja järgi sõltuma sellest, kui palju töötunde rehaasutus selle tegemiseks kulutab, makstakse vaikiva kokkuleppe kohaselt kõikide plaanide eest asutustele välja maksimumhind 191,73 eurot. “Selle raha jaoks peaks viis erinevat spetsialisti puudega inimesega tegelema igaüks kolm tundi. Aga tegelikkuses räägivad nad sinuga kümme minutit. Mida neil rääkida ongi! Just sellele võltsimisele olen ma oma kirjades viidanud, kuid ei ministreid ega poliitikuid pole see puudutanud. Seega on nad minu meelest vaikivad kaasosalised selles suurejoonelises röövimisskeemis.”
“Kutsun teid kõiki üles alustama kampaaniat “Lõpetame ära!”. See rehasüsteem on surnult sündinud. Seda ei saa ka parandada. See tuleb unustada ning alustada otsast peale selge ja lihtsa põhimõttega: kogu raha inimeste abistamiseks! Olen võidelnud kaheksa aastat, kuid mul pole õnnestunud olukorda muuta. Äkki nüüd lõpuks? Mina tahan edasi minna, mul ei ole midagi kaotada. Ise ma küll enam ühtki plaani ei tee ja rehateenust ei taotle — olen vana ja väga haige. Aga ma tahan aidata neid, kes hakkavad tulevikus taastust vajama ja saama!”
Vaata ajakirja kohta lisaks www.vedur.ee
