Rinnavähi seljatanud noore naise lugu: muretsesin haiguse ajal täiesti lihtlabaste asjade pärast


Rinnavähi seljatanud noore naise lugu: muretsesin haiguse ajal täiesti lihtlabaste asjade pärast
Panthermedia, Scanpix

Kui Victoria Welinder sai rinnavähi diagnoosi, oli ta kõigest 32aastane. Üheks esimeseks mõtteks tema peas tol hetkel oli küsimus: “Kas see tähendab keemiaravi ja juuste kaotust?”

“See oli minu jaoks tõesti oluline. Olin oma 30ndate eluaastate alguses, ma alles hakkasin naiseks kasvama. Tundsin end tõeliselt enesekindlana, kuid ometi seisin silmitsi tõsiasjaga, et kaotan oma juuksed. Jah, olin ka vähi pärast mures, kuid ometi keskendusin lihtlabastele asjadele — noh, nagu juuste kaotamine. See on kõigi jaoks ju nii nähtav,” meenutab Victoria praegu.

Nii käis naine läbi kõik poed, et leida ideaalne parukas; õppis endale salli turbaniks siduma ja oli pealtnäha kõigeks eesolevaks valmis. Siiski oli tegemist ühe kohutaivama asjaga tema elus, ütleb Victoria praegu.

“See mõjus minu jaoks täiesti laastavalt. Ma teadsin, et see ei lõpe nii pea. Mul oli palju juukseid ja nii venis see väljalangemise protsess mitme nädala peale. See on kohutav, kui sa näed, et enam ei ole tagasiteed. Kui ma oma juukseid kammisin, kutsusin abikaasa enda kõrvale. Ma ei suutnud neid juuksetutte seal valamus üksinda vaadata,” meenutab naine.

Paljud naised, kes teevad vähi tõttu läbi samu muutuseid, kannavad sel ajal parukat — vähesed julgevad kiilaspäisena ringi käia. Victoria sõnab, et tema nägi parukas enda päästjat: “Olugugi, et ma muretsesin suurema osa aja, et see kukub mu peast ära, siis aitas see mul enesekindlust säilitada ja identiteeti hoida. Mul on hea meel, et olen nüüdseks vähi seljatanud ja mu juuksed on hakanud tagasi kasvama. See toimub aeglaselt ja mu juuksed on hõredamad kui enne ja ma ei tunne end veel päris iseendana, kuid annan endast kõik, et saada tagasi see, mis mul enne haigust oli,” räägib Victoria.