Hambad — need on vaid nähtamatu jäämäe tipp. Veel tähtsam on säilitada luude vastupidavus, sest neis moodustunud defekte ei saa plombeerida nagu hambaid. Miks siis luud kaotavad oma tugevuse? Luustik pole mitte üksnes kogu keha tugi, vaid ka omalaadne kaltsiumi ning teiste mineraalainete ladu. Raseduse ajal tärkab ema kehas uus organism, kelle väikesed luud kasvavad ning tugevnevad kuust kuusse. Tulevase lapse keha, eriti tema luukoe ehituseks, kulub palju mineraalaineid. See tähendab, et ema organism peab toiduga saama kõike vajaminevat mitte ainult oma vajaduste tarbeks, vaid ka kasvava lapse luude kujunemiseks.

Kui toiduratsioonis jääb mineraalaineid vajaka, võetakse kõik puuduvad elemendid ema “laost”, st tema luudest. Kaltsium otsekui uhutakse sealt välja ning tulevase ema luustik muutub hapraks. Sellist protsessi nimetatakse osteoporoosiks. Loodus kaitseb uut organismi ning kõik puudujäägid mõjuvad eelkõige tulevase ema tervisele.

Pärast sündi kasvab laps veelgi intensiivsemalt. Luude arenguks on talle eluliselt vajalik lai valik mineraalaineid, eriti rohkesti läheb tarvis kaltsiumi. Siin on loodus hoolitsenud selle eest, et rinnapiimas oleks seda elementi külluses. On suurepärane, kui kõike vajaminevat kahele saab ema toidust. Kui ei, siis tuleb puudujääki korvata ikka samast “laost” — ema luustikust. Sellisel juhul areneb osteoporoos edasi, luukoe mass kahaneb, organism otsekui sööks iseennast.

Protsessi salakavalus seisneb selles, et naine ei tunneta seda pikka aega, ainult sääred hakkavad tuikama pika käimise järel, tekib otsekui tiriv tunne seljas ning ristluudes. Kuid raseduse ajal võivad sellised vaevused tekkida üldsegi mitte seoses osteoporoosiga.

Luukoe kaotust korvata pärast rinnaga toitmise lõpetamist on keeruline. Osteoporoos jääb aktuaalseks naiste probleemiks ka edaspidi. Mehed ei põrku luuhõrenemise ohuga kokku tavaliselt enne 80. aastat. Naistel võivad luukoe kaod alata tunduvalt varem, pärast menopausi aga kiireneb protsess, kuna sel perioodil alaneb naissuguhormoonide östrogeenide tootmine, viimased aga aeglustavad luukoe vähenemist.

Miks siis osteoporoosi probleem on teravnenud just viimastel aastatel? Võib öelda, et see on kaasaja nähtus. Inimene elab kauem, liigub vähem, tarvitab vähem kaltsiumi, samal ajal tarbib rohkem kaltsiumi omastamist takistavaid aineid, selliseid nagu kofeiin (kohv, tee) ning sigaretid. Toiduratsiooni on ilmunud valmistoiduained, vorstid, suitsutooted, konservid, kondiitritooted. Neis on hulgaliselt kaloreid, kuid peaaegu puuduvad mineraalained, mikroelemendid ning vitamiinid.

Küllap just seetõttu väidavad ameerika uurijad, et osteoporoos pole haigus, vaid eluviisi tulemus. Ja kui naine, kes on vaevalt üle 50 jõudnud, libiseb juhuslikult tänaval, ongi kohe käes küünarvarre, roiete või pahkluu murd, kusjuures kukkumine polnudki ei tea mis raske. Puusaluu murruks piisab vanemas eas vahel valest pöördest voodis. Traumaosakonnas on selliseid patsiente küllaga.

Osteoporoosi saab vältida, kui jõuda kriitilisesse ikka, kliimaksi algusesse ilma tõsiste kaotusteta, luukoe optimaalse seisundiga. Seetõttu ongi hädavajalik hoolt kanda, et raseduse ning rinnaga toitmise ajal oleks toidus küllaldaselt kaltsiumi, mitte ainult lapse, vaid ka ema isiklike luude tugevdamiseks — osteoporoosi vältimiseks.

Kui suur on kaltsiumivajadus?

Raseduse ning rinnaga toitmise aeg on eriline. Kui noore naise ööpäevane kaltsiumivajadus on tavaliselt 1 g, siis sellel ajal suureneb see poolteist kuni kaks korda. Seetõttu tuleb sel perioodil suurendada toiduratsioonis kaltsiumirikaste ainete kogust.

Rasvad muudavad kaltsiumi omastamise raskeks, seetõttu peaks tähelepanu pöörama rasvatutele kaltsiumi sisaldavatele toiduainetele (osaliselt piimatoodetele), rasvad aga (hapukoor, või, koor jne) tuleks lisada järgmisele söögikorrale. 250 g rasvatut jogurtit annab 450 mg kaltsiumi, mis on enam kui veerand ööpäevasest vajadusest. Üks klaasitäis rasvata piima lisab veel 300 mg seda väärtuslikku elementi. Portsjon värsket lehtkapsa salatit sisaldab 200 mg kaltsiumi, sama võib saada 100 g tofust või kolmest supilusikatäiest riivitud juustust.

Klaasitäis hautatud valgeid aedube on 160 mg ning klaas spargelkapsast — 100 mg, 5 kuivatatud viigimarja tee kõrvale lisavad veel 140 mg kaltsiumi. Viigimarjade puhul tuleb küll arvesse võtta , et neis on hulgaliselt oblikhappe ühendeid — oksalaate. Mõningate ainevahetuse häirete puhul on need ained ebasoovitavad. Sel juhul aitavad õunad, mis eemaldavad organismist liigseid oksalaate. Ega asjata ütle inglased: “Õun päevas ning arsti pole tarvis”. Raseduse ning rinnaga toitmise ajal on naisele väga kasulik alustada ja lõpetada oma päev õunaga. Pool suurt õuna hommikul tõustes tühja kõhu peale ning teine pool vastu ööd, umbes kaks tundi pärast õhtusööki, ning oksalaatide probleem on lahendatud.

Löögi all on kõhnukesed ja blondiinid

Eriti suur risk haigestuda osteoporoosi on blondiinidel, kellel on tavapäraselt habras kehaehitus ning õrn nahk. Sellised välised eeldused vastavad konstitutsionaalsele soodumusele osteoporoosiks. Seda tuleks arvestada juba pikka aega enne rasestumist, praktiliselt juba lapseeast alates. Tütarlapse skeleti areng jätkub 20-25 eluaastani, sellel perioodil kasvab luutihedus järk-järgult, vajalik on suurem kogus kaltsiumi ning mikroelemente, mida leidub köögiviljades, ning D-vitamiini, mida organism toodab valguse käes.

Erilist tähelepanu vajavad tütarlapsed, kellel on pärilik soodumus osteoporoosile (ema või vanaema sagedased luumurrud pärast 40 eluaastat). Peamine profülaktiline vahend on sportimine värskes õhus ning tervislik kaltsiumirikas toit.

Lisaks D-vitamiin

Kõige oma tähtsuse juures on kaltsium vaid “materjal” luukoe ehituseks. Ehitusprotsessiks on vajalik veel D-vitamiin, mis moodustub organismis päikesekiirte mõjul. Saabub sügis ning päikest on vaid harva näha ja sedagi vaid siis, kui ollakse tööl, st siseruumides. Kõige pimedamatel kuudel vähenevad organismi kaltsiumivarud tunduvalt, kuna seda omastatakse ilma päikeseta halvasti, kulutatakse aga endise intensiivsusega.

Tulevane ema peab püüdma igat hetke jalutuskäiguks valgel ajal. Tööd ning koduseid toimetusi tuleb järsult vähendada, jättes need selleks ajaks, kui laps kasvab ning lõpeb rinnaga toitmine.

Et kaltsiumi mitte ainult ei omastataks, vaid et see suunduks luukudedesse, hammasteni, et neid tugevdada, on vajalik liikumine. Elusorganismile on poliitika võõras, ometi hoiab see kinni sotsialismi printsiibist: ”Kes ei tööta, see ei söö”, ning otsekohe jätab “toidumõnust” ilma need elundid ja koed, mis ei tööta küllaldaselt. Luukude saab täisväärtuslikku toitu üksnes tingimusel, et teeb hoolega tööd. Kui käia pikka aega või isegi joosta, siis muutuvad jalad tugevateks ning vastupidavateks. Väikesed traumad pole neile hirmsad ning luumurde õnnestub vältida. Tugevdades lülisamba lihaseid, muutub selg sirgeks ning keha on kerge kanda. Harjutades käsi, võiks appi võtta hantlid ning espandrid, ning juhuslik kukkumine ei põhjusta käeluu murde.

Kaltsium vajab ka toetusgruppi. See on magneesium, boor, vask, mangaan, tsink, B6-, C- ja K-vitamiinid ning foolhape.

Parim viis saada kõiki vajalikke aineid, on süüa puu- ja köögivilju, tingimata peab menüüs olema peakapsas, porgand ja naeris, brokoli ning lillkapsas. Talvel ja kevadel aitavad hädast välja värskeltkülmutatud köögiviljad.

Valkusid ja rasvasid luude tugevdamiseks leidub külluses kaunviljades, kreeka pähklites, kõrvitsa- ja päevalilleseemnetes ning õlides.

Juhtub, et toiduained ei suuda varustada organismi küllaldaselt vitamiinide ja kaltsiumiga. Siis tulevad appi spetsiaalselt tulevaste emade jaoks väljatöötatud vitamiinide-mineraalide kompleksid.