Tänapäeval on sool saanud endale aga ka märksa fataalsema nime - "valge surm". Pange tähele, et iidsetel aegadel peeti seda surematu rikkuse allikaks. Soola kasulikkuse ning kahjulikkuse üle käivad pidevad vaidlused. Kuidas see ka poleks, päris ilma soolata me hakkama ei saa.

Soolanappus laual, liigne sool - seljal…

Vee ja soola tasakaal - see on elu alus. Täiskasvanud inimese organismis leidub 3,5 kg mitmesuguseid mineraalsoolasid. Naatriumkloriid (sool) on hädavajalik normaalseks vereloome protsessiks ning rakkude varustamiseks toitainetega. Seetõttu kasutatakse seda paljudes füsioloogilistes lahustes, mida saavad rasked haiged või operatsioonijärgsed patsiendid.

Terve inimese päevanorm on 10-15 g soola. Naturaalsetes toiduainetes on soolasisaldus 3-5 g, järelikult tuleb ülejäänu saada toiduvalmistamise käigus. Statistika andmetel tarbitakse Euroopas soola kaks korda normist rohkem. Siit ka arstide kategooriline väide - sool on aeglane tapja. Liigne sool seob organismis vee ning sunnib neerusid ning südant töötama suurema energiaga.

Aastatega muutub üha raskemaks liigse soola väljaviimine organismist, järelikult ladestub see veresoonte seintele. Veri muutub püdelamaks, soodustades trombooside teket; häiritud on närvilõpmed - tekivad närvivalud; tõuseb rõhk silmades ning ilmub glaukoom. Ka soolapuudus põhjustab mitmeid vaevusi: alaneb vererõhk, mille tagajärjel areneb südamepuudulikkus, halveneb neerude töö ning saab alguse organismi üldmürgistus. Seetõttu on tervise valem lihtne - 15 g soola päevas ning mitte teragi rohkem.

Soola üleküllus organismis on otsene tee selliste haiguste juurde nagu:
- artriit;
- reuma;
- dermatiidid;
- ekseemid;
- psoorias;
- hüpertoonia;
- tromboflebiit;
- glaukoom.

Sool - haiguste ravija
Ja ometi on sool suurepärane ravija, mida kasutatakse laialdaselt nii rahva- kui traditsioonilises meditsiinis. Soola abil vabanesid meie esiisad külmetusest, hamba- ja kõrvavaludest, ravisid närvihäireid ning liigesehaigusi.

- Soolase veega kuristatakse ka tänapäeval angiini puhul, seda tilgutatakse ninna nohu korral, lisades tihtipeale ravimtaimede leotisi, ekstrakte ja tõmmiseid.
- Angiini ja larüngiidi puhul on kasulik juua sooja piima mineraalveega, kuna viimane sisaldab mitmesuguseid soolasid.
- Kõrvapõletiku korral asetatakse haige kõrva juurde kotikesed kuuma jämeda soolaga.
- Meresool on väga efektiivne võitluses nahahaigustega.
- Artriidi ja reuma puhul on kasu mitte ainult pooletunnistest meresoolavannidest, vaid ka õli-soola mähistest.

b>Sool ilu teenistuses
Tavaline sool on võimeline nahaga imet tegema. Oma suurepärase kooriva toime tõttu ahendab sool poore ning silub nahka.

Rasvane nahk vajab sügavat puhastust. Selleks piisab, kui niisutada vatitampoon seebivees, torgata see siis peene soola sisse ning hõõruda soolaseguga musti täppe. Seejärel niisutada nahka toiteseguga (2 tl kohupiima, veidi mahla ning noaotsaga soola). Segu hoida näol 15-20 minutit ning puhastada siis nägu kergelt soolasesse vette kastetud tampooniga. Lõpuks kasutada rasvasele nahale mõeldud kreemi. Protseduuri korrata 2 korda nädalas.

Kuival nahal on teistsugused probleemid - see näeb närtsinud välja. Kontrastne pesemine soolase veega tugevdab veresooni ning noorendab nägu. Suurepärane täiendus sellele protseduurile on mandlipiim soolaga: 25 g peeneks hõõrutud mandleid, pool klaasi sooja keedetud vett ning noaotsatäis soola. Lahus kurnata ja säilitada külmikus. Enne näole kandmist loksutada. Nägu katta seejärel toitekreemiga, mida võib ise valmistada - 1 munakollane, 1 tl taimeõli, 1/2 tl soolast vett segatakse ning lisatakse seejärel 1 tl nahale sobivat kosmeetilist kreemi. Näole kanda õhukese kihina, 15-20 minuti pärast pesta maha külma lahja teega. NB! Kui rasvasele nahale on soolane vesi alati hea, siis kuivale sobib see vaid suvel ja ka siis piiratud koguses. Soolaseep on ette nähtud kuivale ja tundlikule nahale ning on reeglina valmistatud oliivõli baasil. Seep parandab naha veebalanssi, puhastab poore ning kaotab tursed. Pärast seebi kasutamist imenduvad kreemid paremini.

Tselluliit - on häiritud vee-soola -vahetuse tagajärg. Sool lahendab ka selle probleemi. Sattudes organismi läbi pooride, säilitab see kudedes vajalikku hulka vedelikku. Efektiivsed on suplused meres ning meresoolavannid. Võib ka piirduda probleemsete kohtade regulaarse hõõrumisega. Oluline on hoiduda üle pingutamast, et mitte nahka kahjustada. 10-15 minuti järel pestakse sool sooja veega maha.

Sool on suurepärane desinfitseeriv vahend. See on ka põhjus miks toiduained soolaga töödeldakse. Ikka selleks, et nad kauem säiliksid.

Toidu valmistamisel tuleks meeles pidada, et:
- lihapuljongit maitsestatakse soolaga pool tundi enne roa valmimist, kalapuljongit - kohe alguses, ube siis, kui need on juba pehmed, köögivilju enne praadimist, kastmeid siis, kui need valmis on.
- erilised nipid on kartuli valmistamisel - neid soolatakse keetmise alguses, kuid praadimise lõpus.
- ülesoolatud suppi või kastet saab päästa - näpuotsatäis suhkrut, tilk sidrunimahla või äädikat neutraliseerivad liigse soola, kui aga valmis roog keeta läbi koos toore kartulilõiguga, siis see imeb soola endasse. - et sool ei kivistuks, segada selle hulka veidi tärklist.

Veel nippe majapidamises kasutamiseks. Sool:
- kaotab veini- ja rasvaplekid;
- imeb endasse värvilõhna;
- soolases vees loputatud frotee muutub kohevaks, siid aga säilitab oma sära;
- tuhmunud savinõud saab puhtaks hõõruda soola ja sooda seguga;
- soolane vesi hoiab soojust kauem, seetõttu peaks soojenduskotis kasutama just seda.

Samal teemat oudutab ka artikkel: Palju naatriumi, vähe kaaliumi