Võime unes kõndida tekitab hämmeldust ja isegi hirmutab. Ning kuigi teaduslikud uuringud hajutavad tasapisi udu selle fenomeni ümbert, huvi selle vastu on ikkagi suur. Pole ju senini vastuseid küsimustele, miks ühed inimesed alluvad somnambulismile, teised aga mitte? Millega on seotud selline käitumine? Ning mida võivad teada anda need unes kõndimised magajale endale?

Pärani lahti silmad

Alustuseks tuleks teada, et somnambulism (unesrändamine, kuutõbi) pole üldsegi seotud müstikaga. See on üks teadvuse seisund — une ilming.

Teadaolevalt koosneb meie uni mitmest staadiumist. Üks nendest on sügav uni ning selle nimetus kirjeldab täpselt selle hetke seisundit. Seejärel hakkavad magaja suletud laugude all silmad aktiivselt liikuma — ta otsekui püüab midagi vaadelda — see on kiire uni. Sel hetkel me hakkame unenägusid nägema, me ei maga enam, vaid hakkame ärkama. Ometi jääme liikumatuks — meie silmad on suletud. Kõik paistab nii, et kiire une staadiumis me võime ning isegi peaksime ärkama. Ometi lõdvestab teatav psühholoogiline mehhanism kõik lihased ning lausa nii, et ei olegi võimalik silmi avada. Vahel aga tekib sel mehhanismil tõrge ning magaja avab silmad.

Valehäire

Teadlased ei ole veel jõudnud üksmeelele selles, millises staadiumis tekivad unesrändamise nähud. Ühed arvavad, et see on sügava une häire. Teised kalduvad selle poole, et see tekib sügava ja kiire une vahepeal, pannes tööle lihased, kuid jättes teadvuse tegevusetuks. Kolmandad aga kinnitavad, et somnambulism tekib just kiire une perioodil.

Üks levinumatest hüpoteesidest väidab, et need mehhanismid kujunesid välja juba iidsetel aegadel. Miljoneid aastaid andis uni meie eellastele mitte ainult puhkust, vaid ka hirmu ohu eest saada kiskjate saagiks. Ning loodus hoolitses kaitse eest. Loomad ärkavad mitmeid kordi öö jooksul, et kasvõi hetkeks kontrollida ümbritsevat maailma ning uinuvad taas, kui ohtu ei ole.
Homo sapiensi ilmumine muutis olukorda. Esiteks suutis inimene kaitsta end öiste kiskjate eest. Teiseks on uni, ilma pideva ärkamiseta, meie tervisele äärmiselt tähtis. Ometi ei suuda evolutsioon võtta meie peast vananenud aju ning asendada see uue mudeliga. Parandused tuleb teha töö käigus. Nii töötatakse välja vanade struktuuride blokeeringuid. Ometi unes, kui teadvus on välja lülitatud, võivad blokeeringud olla häiritud ning „mineviku pärandus“ ilmub taas välja.

Une dramatiseering

Küllap igaüks meist mäletab unenägusid, mis peegeldasid magamise ajal ilmsi aset leidnud sündmusi. Näiteks kuuleme äratuskella tärinat. Organism pole aga veel välja puhanud ning keeldub ärkamast. Unenägu tuleb siin appi ning muudab kellahelina telefonihelinaks, millele me ei taha vastata. Unenäod võtavad vastu ja transformeerivad reaalsuse signaale, mis on piisavad, et neid fikseerida, kuid ebapiisavad, et meid äratada. Teadlased kasutavad seda iseärasust unenägude uurimiseks.
Mingil määral võivad uneskõndijate tegevused olla tõesti unenägude dramatiseeringud. Ning kui inimene näeb näiteks unes, et teda jälitatakse, siis võib ta ka katusele ronida.

Somnambulismi ja unenägude seos on üks kõige vaieldavam küsimus. Ning teadlaste seas on samavõrd selle idee pooldajaid kui ka vastaseid. Ümberlükkamatuid argumente ei ole olemas ei ühtedel ega teistel. Samas räägivad uneskõndijate endi lood palju rohkem…
Kord öösel tõusis Liina ja läks tütre voodi juurde. Mees leidis naise last tugevalt raputamas. Ta rahustas naise maha ja viis tagasi oma voodisse. Seejuures Liina ei ärganudki. Järgmisel päeval ei mäletanud ta öösel toimunust midagi, kuid mäletas väga täpselt oma unenägu. Unes ronisid lapse peal ämblikud… Sellest hetkest hakkas Liina iseennast kartma, kartma, mida ta veel võib korda saata.

Müüdid ja legendid

Kuutõbisust on sajandeid ümbritsenud müstika. Kurjade vaimude mõju pole siin mõtet vaatlema hakata. Ja ka Kuu mõju pole vaja tõsiselt võtta. Kui inimene kõnnib öösel ringi, siis millal on teda kõige tõenäolisem märgata? Kindlasti täiskuu ajal. Jutte Kuu mõjust psüühikale on hulgaliselt, kuid usaldusväärseid andmeid selles suhtes ikkagi ei ole.

Ent teisi kummalisi lugusid võiks siiski tähele panna. Näiteks on tõendeid, et uneskäija võib ilmutada ebaharilikku jõudu ja osavust. Taolised juhtumid viitavad sellele, et loomuliku somnambulismi seisundis on inimesel omadusi, mida tavalises seisundis tal ei ole, ning ta muutub tugevaks ja osavaks — seega täiesti sarnaseks oma kaugetele eellastele. Inimene on nendelt pärinud suure hulga ajumehhanisme, millede tegevuse on alla surunud hiljem arenenud pidurid. Somnambuulses seisundis võivad ärgata võimed, mille evolutsioon on aegade jooksul blokeerinud. See aga juhib taaskord mineviku pärandile viitava hüpoteesi juurde.

Äratada või mitte

Kas uneskäimine on ohtlik uneskäijatele endile ja ka teistele? Enamasti mitte. Uneskäimist tuleb ühel või teisel kujul ette iga inimese elus. Me lihtsalt ei mäleta seda ja ka teistele jääb see märkamatuks.
Samas, teatav „ohutustehnika“ tuleb siiski kasuks.
Kuutõbist ei tasu äratada — ei siis, kui ta kõnnib karniisil, ega ka siis, kui ta lihtsalt läheb kööki.
Uneskäija seisund on sarnane sügavale unele, millest järsk ärkamine on täis mitmesuguseid ebameeldivusi. Ootamatu ja äkiline tagasitulek reaalsusesse võib tekitada suurt segadust, uimasust, füüsilist šokki ning tõugata inimese äärmuslikult käituma — korrapäratud liigutused, põgenemine ning sellega seoses kukkumisoht…
Tõsi, ega kuutõbise und ei olegi nii lihtne katkestada. Samas võib ja tulebki uneskäija voodisse talutada. Sageli inimene ei ärkagi sel ajal.
Paraku muutuvad somnambulismi ilmingud aeg-ajalt siiski ohtlikeks. Vahel satub selline inimene oma alateadvuse mõju alla ning on siis ettearvamatu.
Neuroloogide meelest on küllaltki tõenäoline, et uneskäimise hood on üsna sageli seotud stressi, üleväsimuse ja unehäiretega. Arsti poolt määratud ravi aitab mitte üksnes stressiga hakkama saada, vaid ennetada ka uusi uneskäimise hoogusid.

Allikas: Psihhologija, detsember, 2012