Sool — mitte ainult vaenlane

Soolast võib trükiväljaannetes ikka aeg-ajalt kohata lühemaid või pikemaid kirjutisi. Valdavalt kipub neis peituma negatiivne alatoon, püüdes luua muljet, et parem, kui soola polekski olemas ja et igal juhul tuleb selle tarbimist võimalikult palju vältida. Selles on teatud tõetera sees, aga kas tõesti on sool läbini halb?

Soolast ei ole mööda saanud ka Elukiri. 2006. aasta oktoobrinumbris ilmus Maire Suitsu artikkel „Sool – sõber või vaenlane?”. Küsimuse tekitas juba pealkirjas püstitatud küsimus ise. See on sõnastatud nii, et soolal saab olla vaid üks valik – kas sõber või vaenlane. Mina leian, et sool võib olla inimesele nii sõber kui vaenlane, kõik oleneb sellest, kuidas sa ise temasse suhtud.

Ülalmainitud artiklist kipub jääma mulje, et sool on pigem vaenlane, märgitud on vaid mõned soola positiivsed omadused ja needki inimorganismi välised. Nii on mainitud, et soolata ei saaks valmistada tahket juustu ega vorsti, ilma soola lisamata jääks vaid määrde- või pudrutaoline mass. Inimorganismi seisukohast võttes kiputakse aga soolast jätma pigem kahjulikku muljet, autor peab lubatud päevanormiks vaid 1–2 g. (Enamik teisi autoreid pakub 5–6 g, soola mõju organismile spetsiaalselt uurinud soome arstid peavad normaalseks aga 6–8 g.)

Artiklis on ka mainitud, et „keedusoolas ohtralt leiduval naatriumil on halb omadus organismist välja tõrjuda kaaliumi ja magneesiumi, mis mõlemad on aga äärmiselt vajalikud südame ja veresoonkonna normaalseks tööks. Liigne naatrium rikub ka kaltsiumi tasakaalu organismis, soodustades niiviisi luude hõrenemist ehk osteoporoosi.” Järgneb veel paar negatiivset näidet naatriumist. Jah, asja võib tõepoolest valgustada ka nii. Omalt poolt võin lisada, et 150 g soola korraga võib kõrgvererõhu korral isegi surma põhjustada.

Ometigi ei tahaks nõustuda sellega, et naatrium üdini halb on. Vastupidi, naatrium on elusorganismile vajalik aine. Ja sool ei koosne ju ainuüksi naatriumist, seda on keedusoolas napilt pool. Naatrium aitab säilitada kehavedeliku tasakaalu, on oluline vere osmootse rõhu säilitamisel. Kuulub seedemahlade koostisesse, reguleerib neerude kaudu vee ainevahetust. Naatriumsoolad kindlustavad kuni 30% ulatuses vere leelisreservi. Naatrium säilitab keha kudede pinget, aktiveerib ensüüme.

Naatriumi vaegus (mida tuleb praktikas küll võrdlemisi harva ette) põhjustab peavalu, vereringehäireid (pärast suuremat verekaotust higistamise ja oksendamise puhul), lihasekrampe ja kõhulahtisust.

Naatriumil väidetakse tõesti olevat püüe organismist välja tõrjuda kaaliumi ja magneesiumi, kuid keedusoolas leidub vähesel määral ka nendesamade ainete kloriide. Soolale võib maitse mitmekesistamiseks olla lisatud veel mitmeid aineid, nagu rauda, vaske, joodi, fluori jt, mida organism samuti vajab. Soola teiseks põhikomponendiks jääb aga ikkagi kloor. Kloor toimib koos naatriumiga, säilitades vajaliku lihasepinge ja organismi happe-aluse tasakaalu.

Naatriumkloriid soodustab ka sülje, maomahlade ja soolenõrede moodustumist ning vaba voolu. Laborites on katseloomadega demonstreeritud, et elu jätkamine on võimatu, kui toidus pole naatriumi ja kloori.

Niisiis, mitte kuidagi ei saa pidada soola vaenlaseks. Ehkki jah, suuremat sõprust, eriti söögilaua taga, ei maksaks temaga ka pidama hakata. Soolale võib aga leida muidki ülesandeid, millest räägitakse üldiselt väga vähe.

Sool ravimina

Meditsiin hakkas soola tunnustama 19. sajandi keskpaiku, kui Poolas täheldati, et soolakaevandustes töötavad inimesed ei haigestu kopsuhaigustesse. Mõnedki tänapäeva asjatundjad peavad ravitoimelt paremaks just looduslikku soola, mis on saadud maa-alustest kaevandustest, eriti mägedest.

Arvestatava ravimeetodina alternatiivmeditsiinis alustati Eestis soola kasutamist alles 1980. aastate keskpaiku, kui hakati ehitama spetsiaalseid soolakambreid. Neid rajati tervisekeskuste ja Tallinna Lastehaigla juurde. Soolakambreis ravitakse peamiselt hingamisteede haigusi, allergiaid ja nahatõbesid.

Meie rahvameditsiin tundis soola kasutamist juba märgatavalt varem. Püüangi siinkohal tutvustada paljudest allikatest kogutud mõningaid rahvameditsiini ravimeetodeid.

Nohu profülaktikaks tuleks iga päev loputada nina soolase veega (1 tl soola 1 kl vee kohta). Seda soovitatakse teha ka põsekoopapõletiku puhul, alandab ninaõõne turset. Selleks kasutatakse lahust, kus 1 tl soola on võetud ½ l vee kohta (vee desinfitseerimiseks tuleb seda 10 min keeta). Lahust tõmmatakse vaheldumisi mõlemasse ninasõõrmesse.

Ninaneelu lümfikoe suurenedes võivad juba lapseeas tekkida adenoidid (näärmelised vohandid), põhjustades nohu ja takistades nina kaudu hingamist. Nende üks ravivahend on soolalahus. Sellega loputada nina ja neelu. Paremaks peetakse kas merevett või seda jäljendavat lahust, kus klaasile soojale veele on lisatud 1 tl soola ja 5–7 tilka joodi. Sellega loputada nina ja neelu kaks korda päevas.

Kui kurk punetab ja neelamine on valulik, võib teha nn soolakrae. Selleks kuumutada jämedat soola, laotada see riidetüki ühele äärele, keerata siis riie kahekorra (et sool jääks vahele) ja panna ümber kaela. Siduda salli või rätikuga kinni. Hoida, kuni sool on jahtunud.

Hääle äraoleku puhul on väga lihtne abinõu kuristada kurku soolveega.

Ja veel üks lihtne abinõu hambavalu vastu. Võetakse viina või 70-kraadilist piiritust, selles lahustatakse nii palju soola, kuni viin või piiritus on küllastunud (sool ei lahustu enam). Sellesse vedelikku kastetud puuvillatropp pannakse kõrva, peale selle määritakse lahusega otsaesist, meelekohti ja põski. Hambavalu lõpeb 10 minuti pärast.

Üks 60-aastane parodontoosi põdenu on kirja pannud, et ta hakkas juba 10 aastat tagasi ühe kohaliku tervendaja nõuande kohaselt puhastama hambaid soolaga. Ta ei uhu soola veega ära, vaid lihtsalt sülitab välja. Sellest ajast parodontoosi protsess peatus ja nüüd ei ole tal hammastega enam mingeid probleeme. Ööseks torkab ta keele alla või põske väikese tüki taruvaiku ning hommikul olevat suus meeldiv metsalõhn. Tavalisest keedusoolast paremaks hindab ta meresoola. Mingeid hambapastasid ega nätse ta ei tunnista. Ühtlasi olevat ta kuulnud, et jaapanlased puhastavad juba lapsest peale hambaid soolaga ega kasuta seejuures harja, vaid sõrme.

Nüüd paar võimalust bronhiidi (kopsutorude limaskesta põletiku) vaevustest lahtisaamiseks. Esimene on mõeldud põhiliselt kroonilisele bronhiidile, millega on saadud väga häid tulemusi juba 10-päevase ravikuuriga.

Raviks läheb vaja linast voodilina (sobib ka puuvillane, aga see peab olema uus), villast tekki, kahte sooja tekki, 2 kg soola (terveks ravikuuriks) ja riidetükki või rätikut. Valada pesukaussi külma vett, puistata sellesse väike peotäis soola, voltida tavaline voodilina pooleks, panna soolasesse vette ja pesta, nagu tavaliselt pesu pestakse. Seejärel väänata lina välja, et see ei tilguks, raputada seda lahti keeramata ja panna voodile laotatud villase teki peale, nii et pikem külg on voodiga risti.

Haige riietugu lahti ja heitku selili, nii et lina algaks kaenla alt. Abiline mähib selle kiiresti mõlemalt poolt haige ümber. Seejärel mässitakse talle kahelt poolt ümber ka villane tekk, mis pööratakse labajalgade alla. Kael kaetakse rätikuga, et õhk juurde ei pääseks, ja pannakse haigele peale veel kaks sooja tekki. Nii peab ta lamama poolteist tundi (alla 13-a lapsed 1 tund). Pärast protseduuri tuleb keha sooja veega üle loputada. Lina pestakse ja triigitakse. Selliseid mähkimisi soovitatakse teha 10 päeva jooksul 2 tundi enne sööki ja enne soolestiku ja põie tühjendamist. Ravimise juures on vaja abilist, sest ise ei saa endale kuidagi lina nii tihedalt ümber mähkida, et kõrvalt õhku sisse ei pääseks.

Ja teine, lihtsam vahend bronhiidist vabanemiseks. Keedusoola tuleb kuumutada ja uhmris hästi peenestada. Võtta soola lusikale ja hingata soolaosakesi sisse. Mida väiksemad need on, seda sügavamale bronhidesse need tungivad. Niisugune kuiv soolainhalatsioon väidetakse juba mõne päeva jooksul sundivat taanduma ka kõige ägedama bronhiidi.

Mitmesuguste valude vastu kasutatakse ka soolakotti, mis on u 20 min soojas ahjus hoitud, seejärel pannakse haigele kohale. Võtab ära näiteks kõrvavalu.

Palaviku võtab maha soolvette kastetud särk, millest on liigne vesi välja väänatud ja siis särk pooleks tunniks selga tõmmatud.

Jalgade higistamise vastu pidavat aitama soolvette kastetud sokid.

Paljudele noortele tekivad näole ebameeldivad vistrikud. Ka nendest on võimalik vabaneda soolaga. Klaasitäies soojas vees lahustatakse 2 tl keedusoola ja puhastatakse sellega näonahka. Tulemus peaks olema märgata juba umbes kahe nädala pärast.

Löögist või kukkumisest siniseks muutunud haigeid kohti, aga ka põlve- ja puusaliigese põletikke ning muidki liigeste ja lihaste vaevusi soolaga ravides on kasutatud kõige sagedamini märgi mähiseid. Mähiseks võetakse naturaalne (soovitavalt juba kasutatud linane või puuvillane) õhku läbilaskev riie, sobib ka mitmekihiliselt marli. Mähis kastetakse sooja soolalahusesse, milles ei tohi soola olla kaalult üle 10% (klaasile veele peetakse sobivamaks 2 tl), sest kangem lahus ravib küll hästi mädaseid haavu, kuid võib kahjustada kudesid. Liigne vedelik väänatakse riidest õrnalt välja ja asetatakse haigele kohale, mida on eelnevalt sooja vee ja seebiga pestud.

Mähist ei lubata millegi paksemaga, õhu läbilaskvust takistavaga (ka kilega) katta. Mähis hoitakse peal mitu tundi (soovitatakse isegi 10–15 tundi). Pärast protseduuri hõõrutakse soolast mõjutatud kohta sooja niiske rätiga. Tulemusi on tunda 7–10 päeva pärast.

Liigesepõletiku ehk artriidi vastu on aidanud väga hästi ka soolane jää. Lahustada 1 spl soola klaasis keedetud vees ja külmutada väikestes vormikestes sügavkülmas ära. Saadud jäätükke panna haigele liigesele ja hoida seal sulamiseni. 3–4 tunniks keerata ümber liigese villane sall ja haiget kohta mitte pesta.

Niiviisi saab ravida ka radikuliiti ja kaela osteokondroosi (luu- ja kõhrolluse mandumist või väärastumist). Soolase jääga sobib hõõruda ka nägu pärast habemeajamist ja vistrikulist nahka. Lähedast raviviisi on kasutatud ka küünarliigese artroosi (liigesepindade kulumisest tingitud haiguse) puhul. Siin lisati lusikatäis soola klaasile lumele.

Liigesevalude raviks on kasutatud ka soola koos meega. Nii on soovitatud põlvevalust vabanemiseks määrida linasele riidele mett, puistata peale jämedat soola, laotada põlvele, katta rätikuga ning hoida mähist ööpäev peal. Soovitatakse ülepäeviti viis protseduuri.

Soolaravist jutustab ka üks allergilise konjunktiviidi (silma sidekesta põletiku) põdeja. Tema loputab silmi nõrga soolalahusega (1/2 tl soola 1 kl vee kohta). Niipea kui silmad hakkavad sügelema või kipitama, loputavat ta neid soolalahusega ja kõik saavat kiiresti korda.

Lõpetuseks võiks veel lisada, et sakslanna Gertrude Langeheine, kellele arstid ei lubanudki teda vaevanud nahahädadest, stressist ja köhast täit tervenemist, kuid kes ravis end Himaalaja mägedest pärit soolaga terveks, avas 2001. aastal Pärnus, seejärel ka Tallinnas ja Tartus kaupluse, kus müüakse suures valikus Himaalaja soolast kaupa. Kel huvi ja vajadust, võiks mõne neist üles otsida, küllap saab sealt ka lähemat infot soola kasutamise kohta. Paar-kolm aastat tagasi olevat omanik teadnud 65 soolaravi retsepti, tänaseks võib neid ehk lisandunudki olla.

Nii et sool võib inimesele ka heaks sõbraks saada, kui me vaid tahame ta sõber olla.