Üle 70% arenenud maade naistest järgivad mingisugust salenemisdieeti. Põhjus pole niivõrd selles, et Lääne kultuuriruumi inimesed oleksid paksemad, kuivõrd selles, et Lääne ühiskonnas peetakse saledust ideaaliks. Televisioon, ajalehed ning ajakirjad on pungil fotodest, mis kujutavad saledaid, atraktiivseid, noori mehi ja naisi, kes väidavad end järgivat imedieete ning treeningprogramme.

Paljud inimesed langevad selliste kunstlike ja idealiseeritud kehade lummusesse ning alustavad dieedipidamise ning treenimisega. On ilmselge, et just sotsiaalne surve "sunnib" paljudel tütarlastel alustama ranget dieeti. Selles mõttes võib söömishäireid pidada kultuuriliseks fenomeniks või sotsiaalseks probleemiks. Näiteks USA-s muutuvad naised paksemaks iga generatsiooniga, samas iluideaal muutub järjest saledamaks. Tulemuseks on see, et üle poole ameeriklannadest väidavad end olevat dieedil. Hiljutine uuring 5.-8. klassi tüdrukute puhul näitas, et 31% "peab dieeti", 9% "mõnikord teeb kõhnumiskuure" ja 5% "oksendab tahtlikult söögi välja ".

Eesti kohta taolised andmed puuduvad, kuna söömisest tingitud probleemidesse pole veel hakatud tõsiselt suhtuma. See aga ei tähenda, et probleemi ei ole. Probleem on vähem või rohkem latentsel kujul olemas ning mõõtudelt suurem, kui osatakse oodata.

Statistika andmetel peab Eestis dieeti 41% naistest ja 14% meestest. Ning 18-24 aastaste elanike hulgast peab dieeti 46% naistest ning 11% meestest. Kui palju taoliste dieedipidajate hulgas on tõsiste söömishäiretega inimesi, pole paraku teada.

Kahtlemata on söömishäired kaasaegse heaoluühiskonna toode. Seega peaks mõistma, et kuigi moodne ühiskond pakub kõikvõimalikke hüvesid, on nendel hüvedel ka oma hind ning tagajärjed, mille ees ei tohiks silmi kinni pigistada. Tuleb mõista, et igal nähtusel (nii ka kaasaegsel ühiskonnal), on tavaliselt kaks poolt ning vaid ühe poole märkamine ning teise ignoreerimine võib aja jooksul rängalt kätte maksta.

On teada, et maades, kus saledus pole ideaaliks, esineb söömishäireid äärmiselt vähe. Ühiskondlik arvamus on võimas tegur suhtumise kujundamisel. Ilu kujutab endast sotsiaalset väärtust ning on seega äärmiselt suhteline. On maid, kus naine ei saa isegi mehele enne, kui ta pole piisavalt priske. Lääne kultuuriruumis hinnatakse paksu inimest aga ääretult negatiivsena ( ta on paha, kole ja loll), ning see võib ajendada kõnealust inimest püüdele sobituda mingil moel ühiskonnas valitsevate hoiakutega.

Tundub paljuski uskumatu, et nii loomulik tegevus nagu söömine võib vastavas kultuurilises kontekstis tekitada keerulisi probleeme, mille lahendamisega indiviid üldjuhul ise toime ei tule.

Sotsiaalsete tegurite mõju

Inimest ei ümbritse mitte üksnes materiaalne, vaid ka sotsiaalne miljöö. Võiks öelda, et sotsiaalsed tegurid mõjutavad inimese organismi tegevust isegi rohkem. Kaasaegse inimese (vähemalt tsiviliseeritud maade elaniku) psüühiline tervis sõltub eelkõige just sotsiaal-psüühilistest mõjudest.

Inimese idee endast on mõjutatud ühiskonnas valitsevatest väärtushinnangutest. Charles Cooley arvates koosneb inimese idee iseenda kohta kolmest komponendist:
1) kujutlus sellest, millisena ma teisele isikule näin
2) kujutlus hinnangust, mida teine sellele minu kujundile annab
3) Mina omapärane tunne, nt uhkustunne või alandustunne

USA psühholoog G. Mead'i meelest pole indiviidi eneseteadvus midagi muud kui vastastikuse sotsiaalse mõjutuse tulemus; selle mõjutamise protsessis harjub indiviid vaatlema iseennast kui objekti. Seejuures pole määrava tähtsusega üksikute inimeste arvamus, vaid mingi "üldistatud teine" - nt sotsiaalse rühma kollektiivne hoiak.

Söömishäirete seisukohalt on äärmiselt oluline, millise sotsiaalse grupi (gruppidega) inimene end identifitseerib. Mida intensiivsem on sotsiaalne surve sale olemisele, seda tõenäolisem on, et noorel naisel kujuneb söömishäire, eriti kui ta usub, et oma isu kontrollimine on tee võitmaks imetlust ning sotsiaalset edu.

Lääne kultuuri sotsiaalne surve mängib olulist rolli söömishäirete tekkel. Ühest küljest reklaamitakse kaalust mahavõtmise programme ning anorektilisi noori modelle kui seksuaalse iha objekte; ning teisest küljest ujutab meedia avalikkuse üle "rämpstoidu" reklaamidega.

Söömishäirete definitsioon ja liigid

Söömishäired ei ole vaid söömist puudutavad häired. Nad hõlmavad nii käitumist, mis puudutab otseselt toitu ning kehakaalu kui ka käitumist, mis hõlmab suhteid iseenda ja teistega. Söömishäireid iseloomustab ka teravdatud tähelepanu kehakujule ja -kaalule, rasvale, toidule ning perfektsionism koos jõuetuse ja madala enesehinnanguga. Söömishäireid põevad nii mehed kui naised. Siiani on haigus rohkem levinud naiste hulgas (haigetest vaid 5-20% moodustavad mehed), kuid viimasel ajal on täheldatud meeste osakaalu tõusu. (On mõningaid tõendeid, et homoseksuaalsus ning segadus seksuaalse identiteedi osas on omane anorektilistele meestele.)

Söömishäired liigitatakse põhiliselt:
1) anoreksia nervosa
2) buliimia nervosa
3) liigsöömine koos muu psüühikahäirega
4) oksendamine koos muu psüühikahäirega
5) muud täpsustatud söömishäired

Söömishäiretest levinuimad - anoreksia nervosat ja buliimia nervosat, käsitleme järgnevatel nädalatel lähemalt.

Söömishäirete võimalikke põhjusi

Viimase 50 aasta jooksul on söömishäirete kohta palju teada saadud, ent konkreetsete põhjuste suhtes puudub siiski konsensus. Üldiselt ollakse veendunud, et söömishäired tekivad sotsiaalsete, kultuuriliste, bioloogiliste ning personaalsete tegurite koostoimest.

Nagu enamik psüühilisi häireid, nii võivad ka söömishäired edasi kanduda pärilikul teel. Anorektikute emade ja õdede tõenäosus anoreksiasse haigestuda varieerub 2-10%-ni. Ühe uurimuse tulemusel leiti, et 20%-l anorektikutel oli keegi perest söömishäiretega. Uuring kaksikutega näitas, et identsete kaksikute puhul oli tõenäosus anoreksiasse haigestuda üheksal juhul 16-st (kui üks kaksik oli juba anorektiline). Erinevate munarakkude kaksikutel oli tõenäosus ühel juhul 14-st. Teise uuringu kohaselt selgus, et kui ühel identsetest kaksikutest on buliimia, siis teise haigestumise tõenäosus on 23%. Seevastu erinevate munarakkude kaksikutel on haigestumise tõenäosus 9% .

Meie kultuur, mis idealiseerib saledust ning "täiuslikku keha", on sageli n.-ö kaasa aitavaks faktoriks. Söömishäireid võib nimetada omalaadi epideemiaks: ligikaudu üks noor naine 100st põeb anoreksiat, ja umbes 3% buliimiat. Selline epideemia võib osaliselt olla põhjustatud konfliktist ühiskonna ülikõhna iluideaali ning tõsiasja, et 30% rahvastikust on ülekaalulised, vahel.

Läänemaades sisendatakse juba noortele tüdrukutele, et olemaks edukas ja õnnelik, peavad nad olema saledad. Tuhanded ja tuhanded teismelised näljutavad end, et mahtuda moetööstuse loodud "ideaalfiguuri" mõõtudesse. Kuid on teada, et keskmine modell (moetööstuse jumalanna) kaalub 23% vähem kui keskmine naine. Seega on meditsiiniliselt võimalik liigitada enamik modelle anorektilisteks.

Teismelistele avaldatav surve on äärmiselt tugev. Neid pannakse uskuma, et ainus viis olla aktsepteeritav, on olla kõhn. Televisiooni roll taolise suhtumise kujunemisel on samuti küllaltki suur. Teismelised vaatavad noortesarju (näiteks "Melrose Place", "Beverly Hills 90210", jt.) ning arvavad, et ka nemad peaks nägema välja nagu näitlejannad. Samas on teada, et paljud näitlejannad treenivad iga päev mitu tundi ning on loobunud normaalsest toitumisest, et säilitada oma figuuri. Paljud kasutavad isegi plastilist kirurgiat ja rasvaimu. ( Tasub vaadata mõnda episoodi "Baywatchist", et nõustuda eelmise väitega.)

Kaalust mahavõtmise reklaamid, (mida nii sageli televiisoris näidatakse), sisendavad meile, et "õnn saabub meie õuele" siis, kui kaotame osa oma kehakaalust. Autor on täheldanud, et dieet-toodete reklaame näidatakse tihti just hilisõhtuti, kui inimesed on juba mitu tundi televiisori ees lebanud ning küpsiseid muginud ja uut "imetoodet" nähes lubatakse homsest uut ( ja saledamat ning küpsisevaba) elu alustada.

Loomulikult ei saa saleduse propageerimises ja ihalemises süüdistada vaid meediat. Meie ise oleme need, kes ostavad kõikvõimalikke "saledaks tegevaid" kreeme, saapataldu ja tablette. Näib, et on kuidagi raske aktsepteerida fakti, et inimesi on erinevates mõõtudes ja kujudes.

On täheldatud, et paljud alla 10-aastased lapsed hakkavad püüdlikult dieeti pidama, kuna kardavad paksuks minna. Taolist hirmu ei õpi nad ainult meediast, pigem oma vanematelt. Kui laste emad peavad pidevalt dieeti ning väljendavad oma unistust olla sale, hakkavad lapsed uskuma, et ka nemad peavad olema kõhnad.

Kuid söömishäired võivad muutuda ka omamoodi elustiiliks - dieedi pidamine, söögi ahmimine ning välja oksendamine võivad aidata haigetel toime tulla negatiivsete emotsioonidega ning anda tunde, et nad kontrollivad oma elu.

Söömishäirete preventsioon

Söömishäirete preventsioon on süstemaatiline katse muuta tingimusi, mis soodustavad, säilitavad või muudavad intensiivsemaks haiguse levikut.

Primaarpreventsioon viitab programmidele, mille eesmärgiks on ennetada söömishäire teket ehk teisisõnu pöörata tähelepanu tervislikule arengule.

Sekundaarpreventsiooni eesmärgiks on söömishäire tuvastamine selle varases arengujärgus, mil haigus pole veel muutunud "elustiiliks" ning millega veel tingimata ei kaasne depressioon. Sekundaarpreventsioonil on kolm põhilist aspekti:
1) anda teavet n.-ö ohumärkidest
2) õpetada inimestele mooduseid, kuidas käituda stressis inimestega
3) anda infot sobivate ravivõimaluste kohta

Üldiselt rõhutatakse eelkõige primaarpreventsiooni tähtsust, mis identifitseerib ning muudab söömishäirete teket soodustavaid tingimusi. Sel viisil on võimalik ennetada söömishäirete teket ning parandada nii füüsilist kui psühholoogilist heaolu.

Söömishäirete preventsiooni põhiprintsiibid

Primaarpreventsiooni seisukohalt tuleb arvestada, et iga perekond, grupp ning ühiskond on erinevad. Seega varieeruvad ka primaarpreventsiooni teostamise moodused.

Siiski on olemas mõningad põhiprintsiibid:

1) Söömishäired on tõsine ning keeruline haigus. Haiguse väljendumisel, põhjustel ning ravil on tavaliselt psüühiline, personaalne ja sotsiaalne dimensioon. Seega tuleks hoiduda ülelihtsustatud mõtlemisest (näiteks "anoreksia on lihtsalt soov tähelepanu saavutada", "buliimia on vaid toidusõltuvus" jne).
2) Preventsiooniprogrammid pole vaid "naiste probleem" või "midagi tüdrukute jaoks". Mehed, kelle jaoks kehakuju ning -kaal on kinnisideedeks, on riskirühmas nii söömishäirete kui steroidide ületarbimise seisukohast. Samuti annavad mehed sageli oma "panuse" selleks, et naise jaoks muutub ta välimus kinnisideeks ning ta hakkab oma keha häbenema - mis ongi söömishäirete kaks põhijoont.
3) Preventsioon ebaõnnestub, kui tähelepanu pööratakse ainuüksi söömishäirete sümptomitele ning ohtudele. Keskenduda tuleb ka inimeste enesehinnangu ning -austuse arendamisele, kultuurikontekstile, mis sakraliseerib saledust ning naiselike ja mehelike omaduste segunemisest tänapäeva ühiskonnas.
4) Koolidele ning spordiasutustele mõeldud preventsiooniprogrammide raames peaks inimestel olema võimalus konfidentsiaalselt vestelda koolitatud professionaaliga, kes peaks andma teavet sobiva ravi kohta.

Kokkuvõtteks

Söömishäired on Läänemaailma probleem, kus väärtustatakse ülisaledaid inimesi (naisi eelkõige), hoolimata tõsiasjast, et suurem osa rahvastikust on ülekaalulised. Või pigem just selle tõttu? Massimeedia ja ühiskond dikteerivad inimesele, millist toitu ta võib süüa, kus ta võib süüa, millal ta võib süüa, kuidas ta võib süüa. Söömine on muutunud institutsiooniks, mis on ülereguleeritud kultuuriliste ja sotsiaalsete normide poolt.

Võib arvata, et mida enam Lääne mõttemallid ning väärtushinnangud Eestis juurduvad ja mida enam noori nendele toetudes kasvab, seda levinumaks muutuvad ka söömishäired.

Näiteks Hispaanias on söömishäired sagenenud sellise kiirusega, et tervishoiuminister on kokku kutsunud probleemi lahendamiseks mitmete kutsealade esindajatest töökomisjoni. (Töökomisjoni kuuluvad psühhiaatrid, pediaatrid ja tarbekaupade, patendiorganisatsioonide ning moetööstuse esindajad.) Jooksvate hinnangute järgi kasvab igal aastal anoreksia juhtude arv 15 protsenti. Esialgsed epidemioloogilised uurimused, mida alustati möödunud aastal, näitavad, et 100 000 hispaanlannat vanuses 14-24 eluaastat (mis moodustab kogu vastavast eagrupist 0,5-2%), põeb anoreksiat või buliimiat või on nende häirete tekkeks suure riski piiril. Probleem on jõudnud isegi parlamenti, kus sotsialistide partei saadikud on esitanud kaks eelnõu söömishäirete vastu võitlemiseks. Eelnõus nähakse ette uued regulatsioonimehhanismid ja normatiivid, mis kohustavad valmisriiete kavandajaid ning riietusettevõtteid tegema naiste rõivaid suuremates mõõtudes kui kauplustes müügil olevad. Valitsusele tehakse ettepanek asuda dialoogi reklaamfirmade ja kaubanduskompaniidega, et veenda neid kasutusele võtma ebatavaliselt kitsaste rõivamudelite asemel uued, mis on kooskõlas sotsiaalse reaalsusega.

Autori arvates oleks vajalik mõista, et kuigi söömishäired ei puuduta kogu elanikkonda, ei vähenda see probleemi tõsidust. Ning naiivne oleks arvata, et praegu ühiskonna silmis võrdlemisi latentses olekus olevad söömishäired ei kujuta ohtu noortele ja selle kaudu ka kogu ühiskonnale tervikuna.

Artikkel on valminud Eesti Humanitaarinstituudi üliõpilase uurimustööna.