Palusime küsimustele vastata Taastava Kirurgia Kliiniku veresoonte ja plastikakirurgil Olavi Vasaral.

Probleem võib olla organismi geneetilises omapäras, mis väljendub sidekoe nõrkuses ja ei ole haigus. Küll võib aga sel puhul olla soodumus mõnede haiguslike nähtuste tekkeks, näiteks veenilaienditeks.

Veenilaiendid tekivad enamasti siis, kui veenide seinad on nõrgapoolsed, ei pea sisemisele rõhule vastu ja venivad välja. Just sellega on seotud ka nendesamade verevalumite ehk hematoodide teke. Väikesed veresooned on väga haprad ja asuvad naha sees (suuremad veenisõlmed on nahaaluses koes) ja võivad ka õige tagasihoidliku trauma puhul katki minna. Teadaolevalt ühtegi aktiivset ravimit või ravimeetodit selle häire vastu ei ole.

Kui emal-isal on nõrkade seintega veresooned, kas tekivad veenilaiendid ka nende lastel?

Kaks kindlat asja siinilmas on ainult surm ja maksud. Kindlasti veenilaiendid tekkida ei pruugi, tõenäoline eelsoodumus on aga sel juhul küll. Igakord see välja ei löö, vaid esineb näiteks üle ühe põlvkonna. Miks see nii on, ei tea veel keegi. Põhjuslikult saame veenilaiendeid ravida siis, kui oskame korrigeerida sidekoe nõrkust. Seda veel ei osata.

Üht-teist saame tänapäeval veenilaienditega ette võtta siiski. Kas siis kirurgiliselt, laseri abil või skleroteraapiaga. Skleroseerimise korral tekitatakse kapillaarides armistav põletik — neisse süstitakse ainet, mis tekitab steriilse põletiku, see sidekoestub ehk kasvatab nahas armkoe.

Laienenud veenid on ka hemorroidid ehk pärakukomud, eelsoodumuseks enamasti jälle veenide seintes paikneva sidekoe nõrkus. Hemorroidide ravi ei puuduta aga veresoonte kirurgiat, see on seedetrakti kirurgia tegevusala.

Kui suurt ohtu tervisele nõrk sidekude kujutab?

Elamine on üldse ohtlik. Nõrk sidekude seejuures pole ohtlikum kui näiteks kuulumine A- või B-veregruppi. Sellega võivad lihtsalt mõned ebameeldivad asjad kaasas käia, nagu haavandid või verevoolu aeglustumise korral veenipõletikud.

Tromoflebiit (veenipõletik, mille korral on veenis tromb) tähendab veeni ummistavat hüüvet, mis kutsub esile põletiku oma tüüpiliste tunnuste punetuse, turse, temperatuuri tõusu ja valuga. Esineb aeglast vereringet soodustavate seisundite, näiteks pikaaegse lamamise korral.

Kas soodumust veenihaigusteks saab sportides vähendada?

Ei. Võtame robustse näite — soomuutmise operatsiooni. Inimest võib väliste tunnuste järgi nii meheks kui naiseks lõigata, geneetiliste tunnuste järgi jääb ta samaks, kelleks sündinud.

Üliolulist pärilikkust alatult kõrvale jättes: kas tervislik toitumine — vitamiinid, mineraalained — mängib tugevate või nõrkade veresoonte puhul rolli?

Kui inimene sööb normaalselt, meile omast toitu, miks tal üldse peaks tekkima vitamiinide või mikroelementide puudus. Kus olid vanasti igasugused toidulisandid, B- ja A-vitamiinid, mineraalainekapslid või mitahes muu värk? Mõõdukalt leiba, liha, kartulit, naerist, kaalikat ja kapsast süües elasid meie esivanemad esimese Eesti Vabariigi ajal ikka suhteliselt vanaks. Minu arvates paljusid asju utreeritakse, nendega liialdatakse.

Küll aga on kõvasti paigast ära meie rahva harjumus palju süüa ja vähe liikuda. Osa inimesi on meil söömissõltuvuses. Nii mõnigi, kes peaks kaaluma seitsekümmend kilo, aga kaalub sada kakskümmend kilo, kannab endaga iga päev kaasas viis ämbrit vett. Need ämbrid mõjuvad suure koormusena kõikidele elunditele — südamele, liigestele, kopsudele, vereringele. Niisiis on puht mehaaniliselt seletatav, miks on veenihaigused kõige sagedamini just ülekaalulistel: suur kehamass, kehapolster on kogunenud kehatüve piirkonda, mis takistab äravoolu veenides.

Veenilaiendite korral tuleks vältida pikalt ühel kohal seismist ja istumist. Efektiivsed on ka kompressioonsukad, mis annavad lisatoe nagu tünnile vitsad — veri ei kogune nahaalustesse veenidesse, vaid surutakse süvasüsteemi.