Peamised haigused. Levinuimad südameveresoonkonna haigused on äge ja krooniline koronaarpuudulikkus, südamepuudulikkus, arteriaalne hüpertensioon, südame rütmihäired ja kardiomüopaatiad. Ägedat koronaarpuudulikkust põeb kogu maailma elanikkonnast 2-4%. Erinevates Euroopa riikides on südamepuudulikkusega haigeid 0,4-4%. Elanikonna vananemise ja südamehaiguste ravi efektiivsuse paranemise tõttu on oodata südamepuudulikkusega haigete absoluutarvu suurenemist. Kardiomüopaatia all mõistetakse haigust, mille puhul esmaselt kahjustub südamelihas. 1991 aastal moodustasid kardiomüopaatiad Ameerika Ühendriikides 3,3% surmajuhtudest.
Hüpertensioon. Arteriaalne hüpertensioon ehk kõrgvererõhutõbi on oluline südame isheemiatõve, aju vaskulaarsete haiguste, südamepuudulikkuse ja neerude funktsiooni häirumise riskitegur. Arteriaalse hüpertensiooni diagnostika ja kontrolli uurimisel nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides on leitud nn poolte reegel. See tähendab, et vaid 50 protsendil haigetest on see diagnoositud, kellest omakorda vaid pooled on ravitud ja neist ainult pooltel on saavutatud adekvaatne vererõhu kontroll.
Eestis on kõrgvererõhu epidemioloogilisi uuringuid teostatud alates 1970 aastast. 1980ndate keskel teostatud uuringus leiti 30-54 aasta vanustest meestest 65,9%-l ja naistest 42,4%-l kõrgenenud vererõhu väärtusi. 1998. aasta uuring demonstreeris, et 22% arteriaalse hüpertensiooni haigetest kasutas vererõhuvastaseid ravimeid ja neist vaid 3,2%-l oli vererõhk alla 140/90 mmHg. Võrdlusena Ameerika Ühendriikides oli see näitaja 27%. 1999. aastal alustati Tallinnas järjekordse epidemioloogilise uuringuga.
Eesti Hüpertensiooni Ühingu poolt 1996 aastal koostatud Eesti Hüpertensiooni Programm algab käesoleval aastal ja kestab kuni 2010. aastani. Selle programmi raames püütakse parandada adekvaatselt ravitud vererõhu haigete arvu 5%-lt 10%-le ja vähendada insultide esinemissagedust 10% võrra. Samuti on eesmärk vähendada suitsetajate arvu ning parandada inimeste toitumisharjumusi.
Ravi. Arteriaalse hüpertensiooni aladiagnoosimist võib seostada sellega, et normist kõrgemad vererõhu väärtused põhjustavad väga ebamääraseid sümptomeid nagu peavalu ja peauimasus, või sümptomid puuduvad täiesti. Seega tundub patsiendile, et arsti poole pöördumiseks ei ole erilist põhjust.
Arteriaalse hüpertensiooni diagnoosimise ja ravi seisukohalt on väga oluline patsientide vererõhu väärtuste monitooring. Viimasel ajal on hakatud aina rohkem tähelepanu pöörama nn valge kitli hüpertensioonile. Selle fenomeni puhul on meditsiiniasutustes mõõdetud vererõhu väärtused kõrgemad kodustes tingimustes mõõdetud vererõhu näitajatest. Valge kitli fenomeni kindlakstegemiseks on vajalik vererõhu kodune monitooring, mis võimaldab välistada ühekordselt mõõdetud vererõhku mõjutavaid tegureid.
Lisaks medikamentoossele ravile on arteriaalse hüpertensiooni ravis oluline osa ka elukvaliteedi hindamisel ja parandamisel. Oluline on liigse kehakaalu langetamine, alkoholitarbimise piiramine, regulaarne kehaline koormus, suitsetamisest loobumine ja dieedi muutmine. Toidus peaks piirama soola sisaldust, soovitav on piisav kaaliumi, magneesiumi ja kaltsiumi sisaldus. Pidev südameveresoonkonna haiguste monitooring võimaldab ära hoida haiguse ägenemisi, valida kõige efektiivsem ja ohutum ravimeetod ning vähendada hospitaliseerimiste arvu ja kokkuvõttes ka haiguse ravile tehtavaid kultusi.
