Sügismasendus vaevab? Loe, kuidas pimedal ajal enesetunnet ja elukvaliteeti parandada!
Sügismasendust pole olemas
Sissejuhatuseks ütleb Palmet, et on olemas masendus, aga sügismasenduse paneks ta tõsiselt kahtluse alla. Tema meelest pole olemas eraldi sügismasendust, samas ei saa eitada, et ilma muutumine külmemaks ja pimedamaks võib süvendada või rohkem esile tuua raskeid tundeid, sealhulgas masendust, mis mingitel muudel põhjustel juba olemas on. Sügis iseenesest ei saa olla masenduse põhjuseks, võib aga olla üheks selle süvendajaks või vallandajaks.
Masendus võib sügisel tekkida neil, kel on raske lahti lasta suvest, milles oli palju ilusat — näiteks soe ilm või suurem vabadus väljas liikuda. Suvised tegevused andsid adrenaliini ja tõstsid meeleolu. Sügis toob paraku kaasa sellised ilmastikunähtused, mis piiravad meie tegevust.
Aastaaegade vaheldumise vastu me ei saa. Küsimus on selles, kuidas me seda mõtestame. Kui me fokuseerime ennast halvale — et midagi ei lähe paremaks, hoopis hullemaks läheb -, siis on tõesti raske olla. Kui mõtleme vaid sellele, et nii hakkabki nüüd olema ja sellist aega on veel nii-ii pikalt ees, siis võimegi ennast masendusse mõelda.
Mõtleme ennast masendunuks
Kui alles kell kümme hommikul läheb valgeks ja kella kolmest hakkab juba hämarduma, siis öelge endale, et see on vaid ajutine, ükskord saab see aeg mööda. Tähtis on, kuidas selle perioodi sisustame, seda aega on ju võimalik ka optimistlikult veeta.
„Mida tegid vanad eestlased ajal, kui elektritki veel polnud? Nad leppisid olukorraga, täitsid pimeda aja tubasemate tegevustega ja teadmisega, et kui tuleb lumi, läheb valgemaks,” räägib psühhoterapeut.
Palmeti hinnangul mõjutab meid seegi, et ajakirjanduses räägitakse nii palju sellestsamast sügismasendusest ja valgusepuudusest. Ja kui meil mõnel sügisesel päeval on paha olla, siis arvamegi, et on sügismasendus. „Püüdke suunata oma mõtteid sellelt, et õues on külm ja pime, hoopis sellele, et varsti tuleb lumi ja läheb valgemaks, ning mõelge, et ükskord tuleb kevad,” soovitab psühhoterapeut. „Katsuge keskendada oma mõte millelegi positiivsele, sest midagi positiivset leiab ju ka sügises ja talves, igas aastaajas.”
Palmet arvab, et vähemalt mõnel juhul on see masendus me enda tekitatud. Juba septembris, kui on veel väga palju valgust ja värvilist sügisilu, hakkame ette mõtlema saabuvale tõeliselt pimedale ajale. See tõepoolest pime ja porine aeg kestab ju vaid mõni kuu. Vähemalt poleks vaja selle pärast ette muretsema hakata juba ajal, kui puudel on veel lehed ja värvid ning nii temperatuuri kui ka valguse poolest saab veel õhtulgi õues olla. Võiks maksimaalselt ära kasutada seda, mida varasügise ilmastik pakub. Siis, kui see külmem ja tõesti pime aeg tuleb, on juba varsti jõulud. Jah, me sügised on teinekord väga pikad ja kui lund pole, on päris pime, aga sel ajal on tähtpäevi, mis tõstavad me tuju: mardipäev, kadripäev ja siis tuleb juba jõuluootus…
Mis on tegelikult masenduse põhjus?
„Kui meie elus on tähtsad asjad korras, siis kannatame kergemini välja ka selle aastaaja, mis meile tegelikult ei meeldi. Ent siis, kui on probleeme, muresid, eriti selliseid, mida ei taha endalegi tunnistada, rääkimata teistest, siis on väga lihtne ajada kogu oma hingevalu sügise ja pimeduse kaela, selle asemel et mõelda, mille pärast on tegelikult halb olla,” selgitab psühhoterapeut.
Palmeti arvates on kõige suuremad masenduse tekitajad terviseprobleemid. Olgu sügis või suvi, aga kui me tegeleme oma valuga, olgu see füüsiline või hingeline, olgu selle taga haigus, lein, üksindus või midagi muud, siis otsime ikka põhjuseid, miks meil on nii halb olla. Ja siis, kui on pime porine ilm, on nii kerge ajada seda halba tunnet ilma kaela.
Kui kellelgi juba masendus tekib, ükskõik mis aastaajal, siis võib oletada, et küllap teeb ta hingele miski haiget. Haigettegija pole aga sügis, põhjus on kuskil mujal. Sügisel võib olla hingevalu lihtsalt raskem taluda kui päikeselisel suvepäeval.
Pimedal ajal võimendub masendustunne juba seetõttu, et ei saa nii palju väljas käia kui suvel, teistega kohtutakse vähem. Psühhoterapeudi meelest on väga oluline, kuidas siis oma aega sisustakse ning millest ja kuidas mõeldakse. Vanematel inimestel, kes on partnerist ilma jäänud ja lastest eemal, on palju üksiolemise aega. Pikemalt üksi olla on tõesti raske, omaette ühtesid ja samu mõtteid kedrates on oht kalduda pigem negatiivsete kui positiivsete mõtete poole.
Ärge olge üksinda!
Palmet soovitab: ärge sulguge üksindusse, võtke näiteks ühendust omaealise sõbrannaga, et koos arutada, mida teha.
Kui tervis vähegi lubab, käige väljas iga päev, hoolimata ilmast, kas või 5-10 minutit. Eesti inimene on ju harjunud selle kliimaga, see tähendab ka madalamate õhutemperatuuridega. Kui ilm on tõesti väga külm, siis saate tuppa naastes vähemalt ühe hea emotsiooni: ah kui hea soe tuba!
Just sügisel võiks ehk liituda mingi huvialaringiga, millest olete ammu unistanud ja millega tegelemiseks suvel aega pole. Vanuse pärast ärge jätke tegemata küll ühtegi asja, milleks endal soovi ja võimeid on.
Päevadeks, mil pikalt ei taha õues olla, leidke tubaseid toimetusi, mis võiksid meele rõõmsamaks teha. Mõelge läbi, mis teile natukegi rõõmu valmistab, millised on te võimalused. Kui silmad korras, alustage näiteks mingit uut kudumit. Kui üksildast aega palju, siis miks mitte teha lausa nii palju käsitööd, et jätkuks suvel laatadel müümiseks. Proovige teha midagi täiesti uut, nüüd on aega katsetusteks.
Lugege läbi raamatud, mille lugemiseks suvel aega polnud. Aiapidaja võib raamatukogust võtta huvitavaid aiandusraamatuid, et valmistada ennast ette järgmiseks suveks. Võib-olla saate idee millegi uue ja eksootilise istutamiseks/külvamiseks oma aeda? Kui talvel külmaga loete aiandusraamatut, siis oma mõtetes oletegi juba soojas suves.
Palmeti meelest on üks väga emotsioonirikas tegevus pikkadel sügisõhtutel oma pildikogu korrastamine. „Iga pilt viib mälestustesse, noorusaega, see toob rõõmu tagasi. Me nagu elaksime siis jälle selles minevikus, kus elu oli tempokam, ja näeme, et oleme elus midagi teinud,” lausub ta.
Kui leiate, et sügises on väga vähe head, siis osake nautida seda vähestki.
Kui Eesti talv ja sügis tunduvad ilma poolest talumatud, siis nädalaks-paariks lõunasse sõitu söandab Palmet soovitada vaid noorematele inimestele, kel on aklimatiseerumine kergem. Vanematele inimestele võib järsk tagasitulek ja uus külmaga kohanemine raske olla, see võib tervisele halvasti mõjuda. Kui ilm läheb järjest külmemaks pikkamisi, siis harjub organism tasapisi üha madalamate temperatuuridega, aga kui tulla 30 soojakraadi juurest isegi vaid nullkraadisesse Eestisse, rääkimata 20-kraadisest pakasest, siis see on organismile suur koormus. Pealegi ei tarvitse üks lühike soojamaareis masendust ära hoida, kui selleks endas pinnas olemas.
Paljud istutavad ennast sügistalveks televiisori ette. „Telerivaatamine on passiivne olek. Vaadata passiivselt, tardunult, kuidas teised elavad, on ohtlik,” räägib Palmet. „Ma ei taha öelda, et ärge vaadake telerit, vastupidi, väga häid saateid on, aga kui inimene vaatab tundide kaupa liikumatult teiste elu, siis tekitab see talle mulje, et teistel on elu, aga tal ei ole. Kui inimene midagi teeb, kas või nokitseb, siis see on tema elu.”
Igasugune liikumine on tervislik ja tõrjub ka masendust eemale. Kõige parem on ennast liigutada muidugi värskes õhus, aga kiiduväärt on ka ruumides toimuvad treeningud. Võib ka kodus võimelda. Peaasi, et ennast liigutatakse.
Palmeti arvates on „Viis tiibetlast” üks hea raamat, kust leida õpetust kodus harjutuste tegemiseks. Need harjutused mõjuvad hästi siseorganitele, verevarustusele, üldisele energeetilisele toonusele, parandavad koordinatsiooni, vähendavad pearinglust ja nii edasi. Igaüks saab raamatu järgi ise neid proovida. Küllap alguses peab pingutama, et harjutused selgeks saada. Kui tekib tunne, et ei saa hakkama, siis ärge heitke meelt, proovige veel. Samas üle pingutada ka ei maksa, pidage ikka silmas oma tervislikku seisundit ja vajaduse korral konsulteerige arstiga.
Otsige positiivset nakatust
Kas on mingit võimalust, et inimene, kes on umbes 70 aastat harjunud pigem negatiivselt mõtlema, suudaks endaga tegeledes hakata natukenegi rohkem positiivset elus märkama?
Seltsitegevused koos omaealistega on suureks abiks üksindustunde leevendusel. Kui teil esialgu ka on umbusk selliste kooskäimiste suhtes — omaette jäänuil kipub see mõnikord tekkima -, siis ikkagi minge proovige kas või üks kord vaadata, millega seal tegeletakse. Ehk kutsutakse külla huvitavaid esinejaid, õpetatakse midagi, näiteks uusi käsitöövõtteid… Kui ise ei taha aktiivne olla, siis olge lihtsalt inimeste keskel. Hästi mõjub isegi teadmine, et omaealised on seal ja võib nendega rääkida, kui tahtmist on.
„Eakamal inimesel tekitab suurt masendust see, kui ta tajub, et ta pole kellelegi vajalik. Inimene vajab teistele vajalik olemise tunnet, ta tahab anda ja tahab ka uskuda, et saab midagi teisteltki,” räägib psühhoterapeut. Seega — ärge jääge üksi nurka norutama, otsige endale tegevust, milles tunnete, et olete vajalik. Kui esimesel hetkel ei tule midagi pähe, siis mõelge, millest olete elu jooksul unistanud, ning hakake seda nüüd tegema. Nüüd lõpuks on ometi ju aega!
Ja veel kord: vanuse tõttu ei peaks küll ühtegi asja tegemata jätma. Kui on tervist ja tahet, siis unustage pass. Kui võrdlete oma vanust sentidega, siis mis te arvate, kas seda on palju või vähe?
Vajaduse korral konsulteeri psühholoogiga
Kui ükski neist nõuannetest masenduse vastu ei aita, siis soovitab Palmet inimesel ennast vähemalt nii palju kokku võtta, et otsida üles mõni psühholoog, kellega nõu pidada. Võib-olla on võõra, neutraalse inimesega oma muredest lihtsam rääkida kui tuttavatega. Psühholoogid oskavad kuulata ja mõista. Tallinlased saavad pöörduda näiteks psühholoogilisse kriisiabisse (telefon 631 4300), kus nõustamine on tasuta.
Masendust, mille puhul võib olla juba tegemist algava depressiooniga, saadavad sellised tunnused: söögiisu puudus või suurenemine, soov mitte väljuda voodistki, sest kõik tundub nii mõttetu, midagi ei taha teha, miski ei paku huvi. Välditakse tuttavaid, mõeldakse, et mind pole kellelegi vaja, keegi ei saa minust aru. On unehäired: kogu aeg on väsinud ja tülpinud tunne, aga voodis olles uni ei tule.
Kes märkab selliseid tunnuseid kas enda või teiste juures, võiks tee psühholoogi või psühhiaatri juurde ette võtta või siis teisele seda soovitada. See soovitamine tuleb aga korralikult läbi mõelda, sest seda peab tegema nii, et teine ei solvuks. Depressioonikahtluse korral võib ka perearsti poole pöörduda.
Kui inimene jääb üksi, siis võib ta ennast oma mõtetega ikka väga krussi keerata. Oma peas võime asjad palju hapumaks mõelda, kui nad tegelikult on, lausa nii hapuks, et ei taha enam eladagi. Sügiseti on palju suitsiide. Sellepärast rõhutab Palmet veel kord: ärge jätke ennast üksi! Suhelge teistega ja vajaduse korral otsige abi. Ja märgake ka abivajajaid.
„Keegi ei saa teist vägisi arsti või psühholoogi juurde ajada. Lähikondne saab vaid suunata ja soovitada, ta võib otsida, kuhu pöörduda, aga ta ei pea enda peale ka liigset vastutust võtma, kui teine ise ühtegi sammu ei astu. Lähikondsetel on süütunne kerge tulema. Aga pidage meeles: me ei saa teiste eest nende elu elada! Vastutab oma elu eest ikka igaüks ise,” rõhutab psühhoterapeut.
